Wilsoni tsükkel

Wilsoni tsükkel on ookeanibasseinide avanemis-sulgumistsükkel.

Wilsoni tsükkel on nimetatud Kanada geoloogi John Tuzo Wilsoni auks, kes tsüklit 1966. aastal esimesena kirjeldas.

Wilsoni tsükkel algab mandrilise maakoore riftistumisega. Praegu on selliseid protsesse võimalik näha näiteks Ida-Aafrikas (Ida-Aafrika riftivöönd). Rifti laienedes moodustub kitsas meri, mille sarnane on tänane Punane meri. Mere kaldad on passiivsed, mis tähendab seda, et ei esine subduktsiooni ega sellega seotud vulkanismi. Merest saab laienedes passiivsete äärtega ookean, selline on näiteks praegune Atlandi ookean. Kui jahtuv ja setetega kattuv ookeaniline maakoor kaotab allpool lasuva astenosfääri suhtes ujuvuse, tekib subduktsioonivöönd. See on vöönd, kus ookeaniline maakoor sukeldub mandrilise või teise ookeanilise maakooreploki alla. Tekib aktiivsete äärtega ookean, mis hakkab teiste pealetungivate laamade survel tasapisi sulguma. Selline on tänapäeval Vaikne ookean (see siiski ei tähenda, et Vaikne ookean tulevikus kaob, sest Vaikne ookean on nn Panthalassa ookeani järeltulija, mis aeg-ajalt väheneb pindalalt, kuid kunagi ei kao). Hääbuva ookeani näitena võib käsitleda Vahemerd. Ookeani sulgudes tekib kahe mandrilise maakoore kokkupõrkepiirile mäestik. Nii on tekkinud näiteks Uuralid, mis moodustusid, kui Baltika laam põrkus Siberi laamaga. Sellega on tsükkel läbi ning moodustunud on taas mandriline maakooreplokk, mis riftistudes uut ringkäiku algab. Kogu protsessiks vajaminev energia tuleb Maa sisemusest. Tegemist on nn endogeense protsessiga. Laamad paneb liikuma vahevöö ainese konvektiivne liikumine. Ühe tsükli kestus on mitusada miljonit aastat. Siiski ei vii riftistumine alati uue ookeani tekkeni. Näiteks Läänemeri paikneb piki kunagist riftisüsteemi, mis ookeaniks ei arenenud.