Willem Dafoe

Willem Dafoe
Dafoe 2019. aasta Cannes'i filmifestivalil
Sünninimi	William James Dafoe
Sünniaeg	22. juuli 1955 Appleton, Wisconsin, USA
Kodakondsus	Ameerika Ühendriigid, Itaalia
Elukutse	näitleja
Abikaasa	Elizabeth LeCompte (1977–2004) Giada Colagrande (2005–)

William James Dafoe (/dəˈfoʊ/; sündinud 22. juulil 1955 Appletonis Wisconsinis) on USA näitleja. Ta on pälvinud palju tunnustust, sealhulgas Veneetsia filmifestivalil parima meespeaosatäitja auhinna, lisaks neli Oscari, neli Ekraaninäitlejate Gildi auhinna, kolm Kuldgloobuse ja Briti filmiakadeemia auhinna nominatsiooni. Ta teeb sageli koostööd filmitegijate Paul Schraderi, Abel Ferrara, Lars von Trieri, Julian Schnabeli ja Wes Andersoniga.

Dafoe oli eksperimentaalteatri The Wooster Group varajane liige. Ta tegi filmidebüüdi filmis "Taevavärav" ("Heaven's Gate"; 1980), kuid vallandati filmi tegemise ajal. Ta mängis esimest korda peaosas filmis "The Loveless" (1981) ning mängis seejärel peamist antagonisti filmides "Tänavad tules" ("Streets of Fire"; 1984) ja "Elada ja surra Los Angeleses" ("To Live and Die in L.A."; 1985). Ta pälvis oma esimese Oscari nominatsiooni (parima meeskõrvalosatäitja kategooras) seersant Elias Grodini rolli eest Oliver Stone'i sõjafilmis "Rühm" ("Platoon"; 1986). 1988. aastal mängis Dafoe Jeesust Martin Scorsese'i filmis "Kristuse viimane kiusatus" ("The Last Temptation of Christ") ja osales filmis "Mississippi tules" ("Mississippi Burning"), mis mõlemad olid vastuolulised.

Pärast oma teise Oscari nominatsiooni (parima meeskõrvalosa kategoorias) saamist Max Schrecki kehastamise eest filmis "Vampiiri vari" ("Shadow of the Vampire"; 2000) kehastas Dafoe superkangelasefilmis ""Ämblikmees" ("Spider-Man"; 2002) superkurjategijat Norman Osborni/Green Goblinit ning samuti ka selle järgedes "Ämblikmees 2" (2004) ja "Ämblikmees 3" (2007) ning Marvel Cinematic Universe'i filmis "Ämblikmees: pole koduteed" ("Spider-Man: No Way Home"; 2021), millega ta teenis Guinnessi rekordi pikima karjääri eest Marveli mängufilmi tegelasena. Ta kehastas kurjategijaid ka filmides "Ükskord Mehhikos" ("Once Upon a Time in Mexico"; 2003) ja "XXX: Uus tase" ("XXX: State of the Union"; 2005), samuti Carson Clay'd filmis "Mr. Beani puhkus" ("Mr. Bean's Holiday"; 2007). 2009. aastal mängis ta eksperimentaalfilmis "Antikristus"" ("Antichrist"), mis on üks tema kolmest filmist koos Lars von Trieriga. Seejärel astus Dafoe üles filmides "Süü on tähtedel" ("The Fault in Our Stars"), "John Wick", "Grand Budapest Hotell" ("The Grand Budapest Hotel"; kõik 2014), "Suur Hiina müür" ("The Great Wall"; 2016), "Mõrv Idaekspressis" ("Murder on the Orient Express"; 2017), "Florida projekt" ("The Florida Project"; 2017), mille eest ta sai kolmanda Oscari nominatsiooni parima meeskõrvalosa kategoorias, "Majakas" ("The Lighthouse"; 2019), "Prantsuse lähetus" ("The French Dispatch") ja "Luupainaja allee" ("Nightmare Alley"; mõlemad 2021). Ta kehastas Nuidis Vulkot DC Extended Universe'i filmides "Aquaman" (2018), "Zack Snyderi Õigluse Liiga" ("Zack Snyder's Justice League"; 2021) ja "Aquaman and the Lost Kingdom" (2022).

Dafoe on kehastanud mitmeid eluloolisi tegelasi, teiste seas T. S. Eliotti filmis "Tom & Viv" (1994), Pier Paolo Pasolinit filmis "Pasolini" (2014), Vincent van Goghi filmis "Igaviku väravas" ("At Eternity's Gate"; 2018) (mille eest sai ta parima meespeaosatäitja Oscari nominatsiooni, tema esimene selles kategoorias) ja Leonhard Seppalat filmis "Togo" (2019).

Välislingid

• Willem Dafoe andmekogus IMDb (inglise)