Viola da gamba

Allikas: Vikipeedia
Viola da gamba

Viola da gamba ehk gamba (gamba tähendab itaalia keeles 'jalg, säär') on tšello eelkäija ja sarnaneb ka välimuselt tšellole. Samuti hoitakse tšellole sarnaselt ka gambat mängimise ajal põlvede vahel. Gambadeks nimetatakse kõiki poogenkeelpille, mis arenesid välja 15. sajandi teisel poolel ning olid baroki ja renessansi ajal (16.18. sajandil) äärmiselt populaarsed. Viola da gambade perekond arenes peamiselt renessanssiaegsest näppepillist, kitarri eellasest, vihueelast. Gambade perekord erineb viiuli perekonnast mitmeti.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vihuelistid hakkasid oma instrumenti poognaga mängima 15. sajandi teisel poolel. Kahe või kolme dekaadi jooksul viis see aga välja täiesti uue poognaga keelpilli arenguni, milles säilisid ka mitmed vihueela omadused: lame tagaosa, tervad sisselõiked külgedel, krihvid, õhukesed kõlakasti küljed ja identne häälestus, millest tuleneb ka selle originaalnimi, vihuela de arco; arco tähendab hispaania keeles poognat.

Erinevad tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gambasid esineb kuues suuruses: pardessus de viole (on väga haruldane ning mida ei olnud olemas enne 18. sajandit), sopran, alt, tenor, bass ja kontrabass. Sopran on umbes viiuli suurune, kuid sügavama kõlakastiga. Tavaline bassgamba on veidi väiksem kui tšello. Inglased tegid aga väiksemaid gambasid, mida nimetatakse division viol´ideks ning veel väiksemaid lyra viol´eid. Saksa bassgambad olid suuremad kui prantsuse omad, mis olid mõeldud generaalbassi mängimiseks. Sarnased instrumendid on ka baryton ja viola d'amore, kuigi viimast mängitakse lõua all nagu vioolat.

Häälestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gamba standardhäälestus on kvartides, suure tertsiga keskel (nagu ka renessansiaegsetel lautodel). Bassgambade häälestus alustades madalaimast on D-G-C-E-A-D (seitsmekeelelistel on lisaks veel madal A). Tenorgambade häälestus on G-C-F-A-D-G (kuigi renessansiaegsetel tenorgambadel oli see tavaliselt A-D-G-B-E-A). Soprangamba häälestus on bassgambast oktav kõrgemal.

Muid häälestusi kasutati tihti, iseäranis soolo lyra viol´l, mis tegi võimalikuks mitmed tehnikad, sealhulgas akordid ja pizzicato, mida siiski seltskondlikul musitseerimisel ei kasutatud. Thump oli ebatavaline pizzicato stiil. Lyra viol´i muusika oli tavaliselt kirjutatud tabulatuuri. Sellist muusikat on tohutu hulk nii tuntud kui ka anonüümsetelt heliloojatelt.

Suur osa gambamuusikast on pärit ajast enne võrdtempereeritud häälestuse kasutuselevõttu.

Viola da gamba tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval on gamba äratanud huvi eriti amatööride seas. Selle põhjuseks võib olla mõistliku hinnaga instrumentide kättesaadavus firmadelt, kes kasutavad automaatseid tootmissüsteeme ning samuti kergem ligipääs muusikaväljannetele. Gamba on sobilik instrument ka täiskasvanuna alustanud õppijatele. Percy Scholes kirjutas, et gambarepertuaar kuulub ajastusse, mis nõudis enam lihtsalt muusikuks olemist kui virtuoossust.

On loodud palju ühinguid gambamängust huvitatutele. Esimene neist oli The Viola da Gamba Society, mis asutati Ameerika Ühendriikides 1948. aastal ja millel on ülemaailmne liikmeskond. Sellest ajast peale on asutatud sarnaseid organisatsioone ka muudes riikides.

Ajalooliste muusikainstrumentide elav muuseum loodi Viini ülikoolis kui instrumendi taassünni keskuses. Rohkem kui 100 instrumenti, seal hulgas ka umbes 50 ajaloolist mängitavat viola da gambat´, olid aluseks uue muueseumi, the Orpheon Foundation Museum of Historical Instruments, loomisele. Kõiki selle muuseumi instrumente mägib ''Orpheon''´i barokkorkester või muusikud, kes saavad instrumendi endale alalise rendiga. Neid instrumente on võmalik näha ajutistel näitustel. Neid õpitakse ja neid kopeervad viiulimeistrid, toetades inimeste teamiste kasvu selle pilli, tema kujude ja erinevate valmistamistehnikate kohta.

Tuntud viola da gamba mängijaid[muuda | redigeeri lähteteksti]