Vektorgraafika

Allikas: Vikipeedia

Vektorgraafika ehk geomeetriline modelleerimine on graafika valdkond, kus kujutise saamiseks kasutatakse lihtsaid geomeetrilisi kujundeid nagu punkte, sirgeid, kõveraid ja hulknurki.

Silm töötab nagu rasterpilt: footoneid vastuvõtvad närvid moodustavad mosaiikse rasterkujutise. Aju töötleb aga saadud informatsiooni vektorkujutisena: võib-olla sellepärast, et seda tüüpi kujutist on lihtsam salvestada (sama kehtib arvutite kohta). See seletab fakti, et primitiivseid jooniseid ja multifilme on võimalik haarata mitu korda kiiremini (ja ainult kontuuri järgi) kui näiteks maale, mis on puhtalt rastertüüpi kujutised. Ka logosid, mis sisaldavad lihtsat geomeetriat, on lihtsam meenutada ja ära tunda.

Oskussõna "vektorgraafika" kasutatakse tänapäeval peamiselt kahemõõtmelise arvutigraafika kontekstis. See on üks kujutise loomise viis arvuti rasterekraanil (teised on tekst, multimeedia ja kolmemõõtmeline graafika). Ka kaasaegne kolmemõõtmeline graafika on tegelikult loodud kahemõõtmelise graafika tehnoloogiat kasutades.

Näide vektor- ja rasterkujutise saamise viisist

Nagu nähtub nimetusest, on tegemist vektoritega. Põhiline vektor- ja rastergraafika erinevus seisneb selles, et selmet panna kirja ükshaaval kõik kujutise punktid, kasutab vektorkujutis kujutise määratlemiseks matemaatilisi valemeid ja seoseid.

Järgmine pilt näitab, kuidas näeb välja samas mõõtkavas raster- ja vektorgraafikas joonistatud ring. Piksel nõuab iga punkti jaoks kolm koordinaati, et saada vektorkujutis. Programmile on vaja järgmisi andmeid:

Võrrandi abil joonestatud joon

Et joonistada sirgjoont, anname arvutile järgmise võrrandi:

1,8,1,14 kui X1<X2 siis X1:= X1+1

Selles on öeldud, et kui X1 on väiksem kui X2, siis tuleb liita X1-le üks ja joonestada seda antud koordinaatide vahemikus. Käsk Loop ütleb arvutile, et protseduuri tuleb korrata seni, kuni X1 saab võrdseks X2-ga. Näites toodud juhul see protseduur kordub 14 korda.

Graafika elemente vektorfailis nimetatakse objektideks. Iga objekt on iseseisev ja oma parameetritega (värv, kuju, suurus, kontuur ja asukoht ekraanil). See, et iga objekt on iseseisev, annab võimaluse muuta neid eraldi, sõltumata teistest objektidest, säilitades nende teravuse. See teeb vektorgraafika ideaalseks illustreerimise ja kolmemõõtmelise graafika jaoks.

Vektorkujutise plussid ja miinused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Plussid:

  • Vektorpiltide loomiseks on olemas spetsiaalne kujundustarkvara nagu Adobe Illustrator või tasuta programmid nagu Inkscape;
  • Seda tüüpi piltidel on sujuvad ääred, sõltumata pildi suurusest;
  • Vektorpildid loovad kõverad või lihtsad geomeetrilised kujundid;
  • Väga hästi sobib vektorgraafika illustratsioonide tegemiseks, kus pole vaja fotorealismi;
  • Kuna nad on loodud valemeid kasutades, võib neid piiramatult suurendada ja vähendada ning printimisel saadud pilt on alati terav;

Miinused:

  • Fotosid on raske või peaaegu võimatu vektorgraafikaks muuta, sest need on sageli liiga detailsed.
  • Iga programm võib tõlgendada valemeid ja taasesitada kujutise omamoodi, nt programm võib jätta aliase efekti eemaldamata, jättes kujutisele sakilised servad.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]