Vallikraavivaht

Vallikraavivaht

Vallikraavivaht on Pärnus asuv mälestusmärk viidikatele, kes hukkusid Pärnu vallikraavis kevadel 2010.

Kuju kinkis linnale rannakalur Urmas Margus. Mälestusmärgi autor on skulptor Rait Pärg.

Kalade hukkumine

2010. aasta kevadel eraldati Pärnu Vallikääru rekonstrueerimise käigus vallikraav Pärnu jõest veekindla sulundseinaga ja hakati vallikraavist vett välja pumpama. Eesmärgiks oli vallikraavi veetaseme langetamine poole meetri võrra. Töö oli vajalik vallikraavi kaldaid ja ajaloolist muldkindlustust lihkeohu ja uhtmise eest kaitsva betoonist kaldakindlustuse rajamiseks. Esimesed märgid kalade ummuksisse jäämisest ilmnesid 13. mail 2010. Ehitajad arvasid, et kalade surma põhjustas võimas pump, mis viidikaid endasse imes. Tegelikult põhjustas kalade surma Pärnu Vallikääru vee peaaegu olematuks muutunud hapnikusisaldus. Päev hiljem oli hapnikupuudus saavutanud vallikraavis taseme, millel algas kalade massiline suremine. Enam ei aidanud ka jõest värske vee vallikraavi juurdepumpamine. Hapnikupuuduse tõttu hukkusid sajad tuhanded kalad: põhiliselt viidikad, vähem ahvenat, särge, haugi, karpkala ja latikat. Hinnanguliselt hukkus Pärnu vallikraavis 2010. aasta kevadsuvel umbes 20–30 tonni kalu. Iroonilise kokkusattumusena pandi uuendatavale Vallikäärule just 13. mail 2010 pidulikult nurgakivi.

Kalade hukkumise asjaolude väljaselgitamiseks alustas Keskkonnainspektsioon 16. mail 2010 menetluse, et selgitada, kas Vallikääru ehitustööd olid toimunud nõuetekohaselt ja kas need võisid olla kalade hukkumisega seotud. Menetlus lõpetati sama aasta oktoobris seoses inimsüü puudumisega. Menetluse käigus leiti, et tegu oli mitme ebasoodsa asjaolude kokkulangemisega. Lisaks värske jõevee juurdepääsu sulgemisele vähendas vallikraavi hapnikusisaldust ka äike. Samas ei osanud keegi ennustada, kui palju kalu vallikraavi ajutiselt lõksu jääb. See, et vallikraavis oli nii palju viidikaid, tuli kõigile üllatusena.

Mälestusmärgi saamislugu

14. septembril 2010 taotles pärnu rannakalur Urmas Margus Pärnu linnavalitsuselt loa kinkida linnale skulptor Rait Pärjalt tellitud dolomiitskulptuur ja panna see üles vallikraavi kaldale. Avalduses polnud küll kirjas, miks kalur tahab varem oma õueala kaunistanud kuju vallikraavi lähedusse kõigile vaatamiseks paigaldada. Pärnu linnavalitsus käsitles kõnealust dolomiitkuju tunnustatud skulptori kunstiteosena ega näinud põhjust, miks kingitust mitte vastu võtta. Samal ajal ei varjanud Margus kinkimise tagamaid, kui avalikult skulptuurile nime otsis. Kuju nime sai ta laulja Belkalt, kes pakkus “Vallikraavivaht”. Tegu on sõnamänguga, sest “vaht” tähendab eesti keeles nii vahtu kui ka valvurit. Urmas Margus soovis, et mälestuskivi tuletaks inimestele meelde, mis juhtub loodusega, kui jäetakse tegemata keskkonnamõjude hindamine ning rõhutas, et viis-kuus aastat tema eesõue kaunistanud skulptuuri vallikraavi lähedusse kinkimise ajendas kahjutunne suvel vallikraavis hukkunud kalade pärast. Samas ei soovinud ta kuju juurde mingisugust selgitavat teksti, miks see seal on või kes selle kinkis. On inimesi, kes jäävad juhtunut mäletama ja on küllalt neid, kes teavad, miks see juhtus. Pärnu linnavalitsus lubas Margusel mälestusmärgi oma kulu ja kirjadega vallikraavi kaldale üles panna pärast rekonstrueerimistööde lõppu.

Välislingid

• "Kalur kinkis Pärnule kivist kala" Pärnu Postimees, 12. oktoober 2010