Uurimisprintsiip
Uurimisprintsiip (ladina keeles Ceteris absentibus) on põhimõte, mille kohaselt on haldusorgani ülesanne haldusmenetluse käigus selgitada omal algatusel välja tähtsad asjaolud: koguda ise vajaduse korral tõendeid või teha nende esitamine menetlusosalistele kohustuseks. Kohus selgitab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.[1]
Uurimisprintsiibi alused[muuda | muuda lähteteksti]
Halduskohtul on vaja ligipääsu kõikidele andmetele, mis aitaksid kaitsta inimeste põhiõigusi avaliku võimu omavoli eest ning selgitada välja sisuline tõde. Uurimisprintsiibi järgi ei ole haldusorgan kohustatud tegelema vaid avalik-õiguslike asjaolude uurimisega, vaid ta peab välja selgitama tsiviilõiguslikud olud.[2]
Uurimisprintsiip tuleneb põhiseaduse paragrahvidest.[3] Mõjutusi on ka Euroopa Liidu õigusest, kust tuleneb hoolsuspõhimõte. Selle põhjal tuleb haldusmenetluses tegutseda erapooletult ja hoolikalt.
Ulatus[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimisprintsiibi eesmärk on eemaldada kohtule antavast teabest kõik puudused, mis mõjutavad lõpliku otsuse tegemist. Asjaolude suhtes ei tohiks peale seda olla enam kahtlusi.[3] Seejuures ei ole uurimisprintsiip absoluutne: uurimine peab jääma algse vaidluse piiridesse.[4] Kohus ei tohi anda hinnangut toimingutele, mille vaidlustamisest ei ole kaebaja huvitatud. Kui on kahtlust, et menetlusosaline on oma kogenematuse tõttu jätnud esitamata asjaolusid, peab kohus näitama aktiivsust lisaandmete uurimiseks.[5]
Haldusmenetluse seaduses ei ole sätestatud kindlat mahtu, milles on vaja haldusorganil uurimisprintsiipi rakendada.[5] Kohus peab uurimisprintsiibi alusel tegema mõistlikke jõupingutusi tõendite kogumiseks.[3]
Rikkumise tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimisprintsiibi rikkumist loetakse oluliseks rikkumiseks, sest selle tagajärg võib olla ebaõige kohtuotsus. Põhimõte kehtib ka apellatsioonimenetluses. Kui halduskohtu otsus on vaidlustatud, on ringkonnakohus kohustatud kontrollima õigsust igast aspektist: sisulisest, kohtuprotsessi puudutavast ja tõendamise aspektist.[3] Kui asjaolu ei olnud tuvastatud menetlusosalise süü tõttu, võib ringkonnakohus seda mitte arvestada.[6] Kassatsiooniastme puhul puudub võimalus asjaolusid mitte arvesse võtta. Riigikohus peab kontrollima, kas on käitutud uurimisprintsiibi alusel.[3]
Menetlusstaadiumid[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimisprintsiip kehtib igas menetlusstaadiumis: ettevalmistuse, eelmenetluse, sisulise läbivaatuse ja otsuse tegemise staadiumis. Kuna lihtmenetluses on teatav eripära, võib kohus arvestada õiguste rikkumise väheolulisust. Samas ei ole sätestatud, et lihtmenetluses oleks uurimisprintsiibi erandeid.[3]
Uurimisprintsiibi rakendamine erimenetlustes sõltub valdkondadest, eesmärkidest ja sisust.[5] Esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei ole kohtul kohustust omal algatusel tõendite kogumiseks ning kohus võib seda teha ainult siis, kui sellega ei kaasne liigset viivitust.[7] Seda kutsutakse ulatuse piiramiseks. Samuti võidakse uurimispõhimõtet piirata haldustoimingu loa andmise menetlustel.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Halduskohtumenetluse seadustik. – Riigi Teataja, RT I, 05.05.2022, 3, § 2.
- ↑ Riigikohtu halduskollegiumi kohtuotsus.11.2006, 3-3-1-59-06, p 10–11.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 K. Merusk, I. Pilving. HKMS § 2 kommentaarid. – Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2013, lk 27–28.
- ↑ Halduskohtumenetluse seadustik. – Riigi Teataja, RT I, 05.05.2022, 3, § 62.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 R. Annus. Uurimispõhimõte haldusmenetluses: haldusorgani tõendamiskoormuse ulatuse analüüs välismaalastega seotud erimenetlustes. Magistritöö. Tartu Ülikooli õigusteaduskond, 2007. http://hdl.handle.net/10062/4685
- ↑ Halduskohtumenetluse seadustik. – Riigi Teataja, RT I, 05.05.2022, 3, § 198.
- ↑ Halduskohtumenetluse seadustik. – Riigi Teataja, RT I, 05.05.2022, 3, § 252.