The Significance of Philosophical Scepticism

Allikas: Vikipeedia

"The Significance of Philosophical Scepticism" ("Filosoofilise skeptitsismi tähtsus/tähenduslikkus/tähendus") on Barry Stroudi filosoofiline raamat. See ilmus 1984.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Eessõna[muuda | muuda lähteteksti]

Stroud ei käsitle antiikaja skeptitsismi, näiteks pürronismi, mis tõotas rahu neile, kes rahulduvad näivusega ega võta omaks uskumusi selle kohta, kuidas asjad on. Tõe otsimine ei anna vastuolude tõttu rahu. Vastandus näivuste ja selle vahel, kuidas asjad on, on siiski võib-olla üks versioon sellest tabamatust eristusest, mida ta uurib. Viimasel ajal on skeptitsismi all hakatud mõistma vaadet, et me ei tea midagi või et miski pole kindel või kõiges võib kahelda. See ei ole eluviis, vaid tees inimese olukorra kohta. See põhineb võib-olla samadel kaalutlustel, mille põhjal antiikaja skeptikud vabanesid arvamustest ja loobusid teiste õpetustele vastandumisest, kuid see ei vii teatud eluviisi eelistamisele, rääkimata rahust ja õnnest. Küll tuleb jutuks, mis suhtes on skeptitsism igapäeva muredega. Tänapäeva skeptitsism ei pea rakenduma kõigele, mida me usume. Võib-olla mõnede asjade kohta või mõnes vallas on teadmine ja usaldatav uskumus võimalik. Näiteks võib ehk toetada moraaliskeptitsismi, ilma et peaks hülgama matemaatikat, meditsiini ja loodusteadust. Juttu tuleb vaatest, et meil pole võimalik midagi teada ümbritsevast füüsiliset maailmast. See tees osutub ainsaks vastuseks probleemile, kuidas teadmine maailma kohta on võimalik. Enamikul uusaja tunnetusteooriatel on selle kohta seisukoht, väga vähestel selgelt skeptiline. Sellepärast on küsimuse all, kas mõni neist võib ollla õige. Aga asi pole lihtsalt parima tunnetusteooria leidmises. Välismaailmaskeptitsismi uurimine toob küsimuse alla, mis peaks tunnetuse filosoofiline teooria olema. Sellest ei saada Stroudi meelest hästi aru. Tuleb küsida, mida peaks tunnetusteooria tegema.

Stroud tahab näidata, et skeptitsism on tunnetusteooria jaoks tähtis. Viimasel ajal on leitud, et skeptitsism pole huvitav, see on ajaraiskamine. Skeptitsismi väljakutsega rinnutsi astumist või isegi selle mõistmist nähakse akadeemilise ajaviitena, keeldumiseks maha jätta vanamoodsaid mõtlemisviise. Kui see hoiak ei põhine teadmatusel või sallimatusel abstraktse mõtlemise vastu, siis on sageli asi uskumuses, et on hästi teada, kuidas ja miks skeptitsism eksib. See viimane ei ole tõsi. Paljud filosoofid, keda skeptitsism ei huvita, peaksid oma teooriate järgi olema skeptikud, ja need, kes skeptitsismiprobleemi vältida tahavad, ei oska tegelikult öelda, kuidas skeptitsism on ületatud. Mitte et skeptitsism peaks kõiki huvitana või et kõik filosoofid peaksid teada tahtma, kuidas teadmine on võimalik. Aga Stroudi meelest ei tohi need, kes viimase küsimusega tegelevad, olla skeptitsismi vastu ükskõiksed. On ka neid, keda skeptitsism ei huvita sellepärast, et nad peavad selle tõesust ilmseks. Ka see ei ole Stroudi meelest adekvaatne.

Võib-olla tuleb välja, et skeptiline tees, et me ei tea ümbritseva maailma kohta midagi, tähendab midagi muud, kui me arvame, või ei tähenda midagi. Kui ta osutub mittesidusaks, siis eksivad need, kes pidasid teda ilmselt tõeseks või ilmselt vääraks. Nad ei saa aru, miks see pole probleem.

Stroudi huvitab võib-olla eelkõige skeptitsismi tähendus meie jaoks. Isegi kui skeptitsismi tees ei tähenda midagi või tähendab midagi muud, võib selle uurimine ikkagi näidata midagi sügavat ja tähtsat teadmise või inimloomuse kohta või nende filosoofilise mõistmise tungi kohta. Pole päris selge, miks see nii on ja mida skeptitsismi uurimine õpetab. Võib-olla seda ei saagi ühetähenduslikult öelda, ja kui see on nii, siis väärib seegi seletust, mida Stroud püüabki teha.

Stroud usub, et filosoofiliste probleemide uurimine võib ise olla filosoofiliselt valgustav. Mõne filosoofilise probleemi loomuse uurimine võib olla valgustav sõltumatult sellest, kas see viib parema vastuseni. See võib valgustada ka seda nähtust (moraali, religiooni, teadmist, tegevust jne) ennast, millest see probleem tekib. Tänapäeva filosoofias keskendutakse vähe probleemidele endile ja sellele, kust need tulevad. Stroud ei ole teiste filosoofide kombel kindel, mis on probleemid, kuidas edukas filosoofiline teooria välja näeks ja mida oleks tarvis, et filosoofia annaks nende nähtuste mõistmise, millega ta traditsiooniliselt tegeleb. Stroudi meelest peab see, mida me filosoofiast otsime ja mis paneb meid esitama filosoofilisi küsimusi, sügaval inimloomuses ning see, mis paneb meid esitama just neid küsimusu just nendel viisidel, on sügaval traditsioonis. Sellepärast võib oodata, et praeguste filosoofiliste probleemide allikate otsimine toob mõistmist, valgustust, rahuldust ja muud, mida me filosoofiast otsime, isegi kui me lahendusteni kunagi ei jõua. Võib-olla need asjad töötavad isegi teineteisele vastu: kui me peame mingit vastust vastuvõetavaks, siis me ei saa omandada õppetundi, mille võiks anda probleemi allika sügavam mõistmine.

Filosoofid, keda Stroud käsitleb, vastavad kaasaegse epistemoloogia suundadele, mis on teda tugevasti ahvatlenud või veennud, kuigi ta pole ühegagi rahule jäänud. Selle rahulolematuse tõttu on ta tegelnud filosoofilise tunnetusteooria loomuse või mõtte või võimalikkusega.

I Välismaailma probleem[muuda | muuda lähteteksti]

Ümbritseva maailma teadmise probleem ulatub tagasi hiljemalt René Descartesini. Kuidas meil saab üldse olla teadmine maailma kohta? Vastus, et ei saagi, on välismaailmaskeptitsism. Probleem on näidata, et välismaailmaskeptitsism ei ole õige. Stroud ei püüa seda probleemi lahendada, vaid mõista. Ta usub, et lahendust ei ole, ehk et kui seda probleemi nii mõista, nagu see on küsitud, siis ainuke vastus on see, et ümbritseva maailma kohta pole võimalik midagi teada. Kuidas seda probleemi siis mõista? Küsimuse erilist filosoofilist iseloomu ja seda, et rahuldavat vastust ei saa olla, ei saa mõista lihtsalt sõnade põhjal. Kõigepealt tuleb uurida probleemi allikat: kuidas ta tekib ja kuidas ta omandab selle erilise iseloomu, mis teeb vältimatuks ebarahuldava negatiivse vastuse.

Descartesil (esimene meditatsioon) tekkis see probleem siis, kui ta mõtles järele kõige üle, mida ta usub või tõeks peab, et kindlaks teha, mis sellest on teadmine, mis mitte. See on väga üldine küsimus, aga muu hulgas sarnaneb see tuttavate igapäevaste küsimustega, millele sageli osatakse ka vastata. Näiteks võib keegi inspekteerida, mida ta teab tavalise nohu kohta, ning talle võib tunduda, et tema uskumused on omavahel vastuolus, mistõttu pole tõenäoline, et nad kõik on tõesed. Ma küsin endalt, millised minu uskumused on tõesti tõesed, ja kujutan enam-vähem ette, kuidas vastust otsida, kuigi küsimuse lahendamine võib olla väga keeruline või isegi võimatu. Sellise uurimise võime ette võtta paljudel ajenditel, kui meil on hea põhjus eelistada teadmist ja kindlat uskumist äraarvamisele, soovmõtlemisele ja asjade enesestmõistetavana võtmisele. Siin ei ole midagi salapärast. Küsimus võidakse püstitada ka mõne üksiku uskumuse kohta. Uurimise käigus võidakse jõuda järeldusele, et mõnda asja, mida arvati teadvat, tegelikult ei teatud, mõnda asja aga tõesti teati.

Descartes soovib uurimismeetodit, mis tagatult viib ainult tõeni, kui seda õigesti rakendatakse. Seda aspekti Descartesi uurimuses ei ole Stroudi arvates tarvis toetada, et temaga kaasa minna hindamises, mis olukorras ollakse nende asjade suhtes, mida usutakse. Descartes leiab, et tema arvatav teadmine on mitmes üldises suhtes puudulik, ning jõuab esimeses meditatsioonis järeldusele, et ta ei tea välismaailma kohta midagi. Kuidas ta selle hinnanguni jõuab ja kui tihe paralleel sellel on teadmiste revideerimisega igapäevaelus? See on kogu raamatu küsimus: milles välismaailma teadmise probleem seisneb ning kuidas see tekib oma erilise filosoofilise iseloomuga. Probleemi allikas peab olema Descartesi mõtlemise laadis või selle taga. Kõike, mida ma usun, ei saa ükshaaval läbi vaadata. Uskumusi ei saa ammendavalt ära loetleda, ja kui saakski, oleks neid liiga palju. Suuri uskumuste klasse tuleb kuidagi korraga hinnata. Üks võimalus on otsida uskumuste ühiseid allikaid ning uurida nende allikate usaldatavust. Descartes nimetab teadmise printsiipide otsimiseks. Kui mõned printsiibid on mängus kas või suuremas osas teadmistes, siis nende printsiipide hindamine võib olla kogu teadmise või suurema osa hindamine. Kui mõni printsiipidest, millel kogu minu teadmine maailmast põhineb, osutub ebausaldatavaks, siis ka minu teadmine maailmast osutub puudulikuks või küsitavaks. Tähtis osa on meeltel. Descartes ütleb, et kõik, mida ta seni on pidanud kõige tõesemaks ja kindlamaks, on ta saanud teada meeltelt või meelte kaudu. Enamik filosoofe ütleks, et isegi näiteks matemaatiline teadmine on saadud meeltest või meelte kaudu. Jätame praegu kõrvale, kas Descartes seda uskus ja kas see on tõsi. Igal juhul on meeled teadmise jaoks väga tähtsad. Sellepärast võib hinnata nende usaldatavust sõltumatult sellest, kas need on kogu teadmise allikas. Nii saab hinnata sensoorse ehk kogemusliku ehk empiirilise teadmise usaldatavust. Jällegi ei saa niisuguseid teadmisi hinnata ükshaaval. Aga võib-olla saab langetada ühtse negatiivse hinnangu. Võib tunduda, et niipea kui on leitud, et meeled on üks uskumuste allikatest, saab kohe kõik nendest tuletatud arvatavad teadmised hukka mõista, sest mõnikord meeled petavad mind. Paistab, et mõned filosoofid ongi niimoodi arutanud, ja paljud on isegi arvanud, et Descsrtes on üks nendest. Kui ma usun, et asjad on nii, nagu nad paistavad, siis ma võin eksida. Stroud ei nõustu sellise arutlusega, ja arvab, et ka Descartes ei nõustuks. Descartes tuletab meelde, et asjaolud, millel meeled petavad, võivad olla äratuntavatel viisidel erilised, näiteks kui asjad on liiga kaugel või liiga pisikesed. See ei puuduta normaalseid, soodsaid tingimusi. Descartes hakkab uurima meeli kõige soodsamates tingimustes. Talle tundub, et ta ei saa kahelda, et ta istub soojas toas tule ääres, paber käes. Ta lähtub sellest, et just see kõige soodsam olukord võimaldab tal uurida ja hinnata korraga kogu sensoorset teadmist ümbritseva maailma kohta. Siin ei ole tegu üldistusega ühelt näitelt kõigile juhtudele, vaid näide lihtsalt esindab meeltele kõige soodsamat olukorda. Võib-olla Descartesi meelest see on nagu ühe võrdhaarse kolmnurga najal võrdhaarsete kolmnurkade üldiste omaduste tõestamine. Kas ja mis mõttes see näide esindab meie suhet välismaailmaga, on Stroudi arvates välismaailma probleemi mõistmise võti. Kui osutub, et negatiivse vastuseni jõutakse täiesti õigustatud moel, püstitubki välismaailma probleem õigesti. Stroudi arvates saab esialgu öelda vähemalt seda, et ta valib olukorra, mis tema arvates esindab parimat olukorda maailma kohta teadmiseks, ja kui selles olukorras pole teadmine võimalik, siis pole ka teistes olukordades võimalik meelte põhjal teada. Stroudi arvates tuleb möönda, et raske on leida veel soodsamat olukorda.

Descartes leiab, et tal pole võimalik teada, et ta istub tule ääres, paber käes. Kas mitte see, kes eitab seda, mis tema ümber toimub, pole hullumeelne? Descartes ütlebki algul seda, kuid tuletab siis meelde, et ta võib seda ka unes näha. Meelte jaoks ei ole kindlaid tunnuseid ärkveloleku ja unenäo eristamiseks. Descartes teab, kuidas asjad paistavad, kuid ei tea, kas asjad tegelikult nii on. Ta peab hoiduma otsustustest välismaailma kohta. Et teada midagi maailma kohta, peab ta teadma, et ta ei näe und. Ja seda tal pole võimalik teada. Välismaailma probleem seisneb siis selles, kuidas meil on võimalik maailma kohta meelte abil midagi teada, kui jääb võimalus, et me näeme und. Descartesi puhul on jutt muidugi ainult esimesest meditatsioonist; kuuendas meditatsioonis esitab ta lahenduse.

Stroud esitas välismaailma probleemi probleemina, kuidas meelte abil on võimalik välismaailma teada. Seletuse nõue tekib sellepärast, et maailma teadmisel paistab olevat takistus, nimelt unenägemise võimalus. Tuleb seletada, kuidas seda takistust saab vältida või ületada. Ei piisa sellest, kui näidata, et selline teadmine ei ole vastuolus loogika ega loodusseadustega.

Descartesi arutlust saab paljudes punktides uurida ja kritiseerida, ja seda ongi sajandeid tehtud. Paljud on ka selle omaks võtnud, võib-olla ka mõni nendest, kes seda ei mööna või isegi ei taipa. Stroud ei kahtle Descartesi arutluste kütkestavuses ja veenvuses. Ainult see vajab seletust. Stroud ei arvesta siin võib-olla kõiki võimalikke reaktsioone neile argumentidele, aga ta püüab nüüd probleemi tugevdada ja süvendada ning näidata täpsemalt selle mõjuvuse allikat.

Kas võimalus, et me näeme und, tõesti ohustab teadmist välismaailma kohta? Kas selleks et midagi maailma kohta teada, peame tõesti teadma, et me ei näe und? Ja kas meil tõesti pole võimalik kunagi teada, et me ei näe und? Kui vastus mõnele neist küsimustest on eitav, siis saab võib-olla probleemi vältida ka võib-olla isegi raskusteta seletada, kuidas me midagi välismaailma kohta teame.

Kui Descartes näeb und, et ta istub, paber käes, siis ta ei tea, et ta istub ja tal on paber käes, isegi kui ta tõesti istub ja tal on paber käes. Viimasel juhtumil oleks tegu kokkusattumusega. Stroud leiab, et isegi kui see, et ta istub, paber käes, põhjustab unenäo, et tal on paber käes, teadmist ikkagi ei ole, sest tegu on unenäoga. Teadmise mõiste ebamäärasuse tõttu ta ei oska, öelda, miks. Võidakse vastu väita, et unes võidakse teha tõeseid arvutusi, neid teades, ja füüsik võib näha unes tõeseid füüsikaväiteid, teades, et need on tõesed. Ent see ei puuduta Stroudi arvates Descartesi argumenti. Kui Descartesi arutlus on õige, siis füüsik ei tea neid asju, mida ta unes näeb, isegi mitte ärkvel olles, vähemalt mitte meelteandmete põhjal. Kui Descartes hakkab rääkima võimalusest, et ta näeb und, siis ta tundub tuginevat mingile teadmisele väliste asjade kohta: ta ütleb, et ta mäletab, et unes on teda petnud samasugused illusioonid. Seda mälestust tal tarvis ei ole, piisab mõttest, et on võimalik, et ta näeb und. Tema arutlus sõltub ka väitest, et kõike, mida saab ärkvel olles kogeda, saab ka unes näha (kuigi unes ja ärkvel olles kogetakse tavaliselt eerinevaid asju). Stroud peab seda väidet väga usutavaks, kuigi ei saa seda tõestada. Aga isegi kui see täielikult tõene ei ole, saab igatahes unes näha, et istutakse tule ääres, paber käes, ja palju muid lihtsaid asju; ja sellest piisab. Nii et on vähe lootust eitada, et Descartesil on võimalik unes näha, et ta istub tule ääres, paber käes.

Pole lootust ka eitada, et sellest, et ta näeb und, järeldub, et ta ei tea, et ta siin istub. Need kaks eeldust on Stroudi meelest täiesti õiged.

Sellepärast võib tunduda, et parim viis probleemi vältimiseks on näidata, et mõnikord on võimalik teada, et me ei näe und. Tundub ju, et sageli me teame seda, ja mõnikord saame selle vajaduse korral kindlaks teha. Aga see ei lähe Stroudi arvates läbi, sest ta leiab, et Descartesil on täielik õigus, et ei ole kindlaid tundemärke ärkveloleku eristamiseks unenäost, kui tal on õigus ka selles, et välismaailma kohta teatakse midagi ainult juhul, kui teatakse, et ei nähta und. Stroud väidab, et meil kas ei ole kunagi võimalik teada, et me ei näe und, või siis mõnikord on võimalik midagi maailma kohta teada, teadmata, et me ei näe und. Stroud arvab, et kui tõepoolest maailma kohta ei ole võimalik midagi teada, teadmata, et ei nähta und, siis saab näidata, ei ole kunagi võimalik teada, et ei nähta und. Ei saa aktsepteerida Descartesi eelduse ja siis loota probleemi vältida. Selleks et Descartes saaks kindlaks teha, et ta ei näe und, ei piisa meeltekogemustest, vaid ta peab ka teadma, et need on usaldatavad, mitte unenäolised. Võib-olla tal oleks võimalik teada, et ta ei näe und, kui ta leiaks mõne testi või asjaolu, mis seda näitab. Aga miski ei saa talle näidata, et ta und ei näe, kui tal ei ole maailma kohta võimalik midagi teada, kui ta ei tea, et ta ei näe und. Oletame, et on mingi test, mis saab jaatava tulemuse anda ainult sellel, kes ei näe und, või mingi asjaolu, mis on tõsi ainult juhul, kui asjaosaline ei näe und. Drscartesil saab sellest testist või asjaolust kasu olla ainult juhul, kui ta teab, et on niisugune test või asjaolu. Selleks et seda teada saada, pidi ta millalgi teadma midagi maailmast teispool oma meeltekogemusi. Kui selleks et teada, et ei nähta und, on tarvis teada midagi maailmast teispool oma meeltekogemusi, siis ei ole võimalik seda teada saada. Isegi kui see raskus kõrvale jätta ning oletada, et Descartes teab, et mingi asjaolu või test näitab eksimatult, et ta ei näe und, siis jääb ikkagi see raskus, et ta peab teadma, et test andis jaatava tulemuse või et asjaolu on tõsi. Et seda teada, oleks tarvis veel mingit testi või asjaolu, mille puhul tekib sama raskus, jne, tekib lõputu regress. Seega ei ole Descartesil kunagi võimalik teada, et ta näeb und. See järeldus saadakse ainult eeldusel, et selleks et maailma kohta meelte põhjal midagi teada, tuleb teada, et seda ei nähta unes. Stroudi arvates Descartes sellel eeldusel ütlebki, pole kindlaid tundemärke, mille järgi ärkvelolekut unenäost selgelt eristada. Ja see järeldamine on Stroudi meelest täiesti õige. Ent Stroud on väitnud ainult seda, et kui tingimus, et tuleb teada, et und ei nähta, omaks võtta, siis ei saa seda tingimust täita ja siis muidugi välismaailma teada on võimatu.

Stroud arvab, et sellepärast Descartes ütlebki, et sensoorne teadmine on üldse võimatu. Kas tõesti ei ole võimalik maailma kohta midagi teada, kui ei teata, et ei nähta und? Sellele küsimusele on kõige vähem tähelepanu pööratud. Stroud peab küll vaieldamatuks tõeks seda, et kui maailma kohta midagi unes nähakse, siis veel ei teata, et see on tõsi. Praegu on aga jutt sellest, et selleks et maailma kohta midagi teada, peab teadma, et ei nähta und. Descartesi skeptiline järeldus nõuab seda tugevamat eeldust. Kas see eeldus peab paika? Stroud arvab, et Descartesi arutlus tundub meile veenev või kas või usutav ainult niivõrd, kui me järele mõeldes leiame, et see eeldus peab paika. Stroudi arvates on sellele eeldusele vähe tähelepanu pööratud sellepärast, et just see eeldus, erinevalt teistest, tundub täiesti veenev. Miks see nii on ja kuidas seda eeldust kontrollida? Välismaailmaskeptitsismi veenvus või usutavus oleneb sellest eeldusest. See eeldus tundub tõesti väga loomulik. Isegi kui tulemusest midagi olulist ei sõltu, ei ole meil võimalik midagi teada, kui me ei tea, et me ei näe und. Kui ma hakkan kahtlustama, et tunnistajad on kokku rääkinud ja võltsivad alibit, ja minu uskumus põhineb ainult nende ütlustel, siis ma võin leida, et ma enam ei tea seda, mida ma uskusin, kuni mul on alus oma kahtlustuse välistamiseks. Kui tunnistajad petavad, siis ma ei tea. Aga rangelt võttes võivad nad ikkagi tõtt rääkida, kui nad ise seda ei tea. Piisab ka sellest loost, kus mees näeb unes, et ta peab kõnet, ja ta tõesti peabki kõnet. Unenägemise võimalikkusest ei järeldu, et uskumus on väär. Sama lugu on hallutsinatsiooniga. On ka teistsuguseid juhtumeid: selleks et teada, et nägin kuldsiisikest, pean välistama selle, et nägin koolibrit, ja kui see oli koolibri, siis see välistab, et nägin kuldsiisikest. Igapäevaelus me teame, mis oleks kehtiv väljakutse teadmisepretensioonile, ning saame aru, kui asjakohased ja tugevad mingid vastuväited on. Küsimus on nüüd selles, mil määral Descartesi uurimine oma teadmise kohta, et ta istub tule ääres, paber käes, vastab neile igapäevastele viisidele, kuidas me teadmispretensioone hindame. Tundub, et kui ta neist kinni peab ning ikka jõuab järeldusele, et tal ei ole võimalik teada, kus ta on ja mis tema ümber toimub, siis me oleme sunnitud nõustuma tema negatiivse järeldusega teadmise kohta üldse, nagu me oleme nõus näiteks sellega, et ma ei tea, et ma nägin kuldsiisikest, kui ma ei tea, et see ei olnud koolibri. Kas Descartesi unenägemise võimalus on ka selline, et kui see on realiseerunud, siis ma ei tea, ja selleks, et ma teaksin, pean ma teadma, et see ei ole realiseerunud? Esimene tundub vaieldamatu.