Esimene meditatsioon
Esimene meditatsioon on René Descartesi teose "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" esimene peatükk.
Eestikeelne tekst (tõlge ladina keelest)[muuda | muuda lähteteksti]
Arvamustest, mida saab kahtluse alla seada.
Märkasin juba mitu aastat tagasi, kui palju eksiarvamusi ma olen nooruses tõe pähe omaks võtnud ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan teadustes lõpuks midagi kindlat ja püsivat paika saada, pean ma järelikult kord elus kõik maatasa tegema, et hakata uuesti peale esimestest alustest; aga see töö tundus tohutu, ja ma ootasin, et jõuaks kätte sedavõrd küps iga, et pole enam tulemas paremat aega teaduste kallale asumiseks. Sellepärast ma viivitasin nii kaua, et nüüd jääksin süüdi, kui ma raiskaksin tegutsemiseks järelejäänud aja arupidamisele. Niisiis, täna just olengi sobivalt vabastanud vaimu kõigist muredest, varunud häirimatu jõudeaja ja tõmbunud üksindusse ning asun viimaks tõsiselt ja vabalt nende oma arvamuste kallale, et nad ühekorraga kõrvaldada.
Selleks ei ole mul aga tarvis näidata, et nad kõik on väärad, millega ma vist iial hakkama ei saakski; vaid kuna mõistuski (ratio) kinnitab, et ma pean sama hoolikalt hoiduma nõustumast arvamustega, mis ei ole täiesti kindlad ja kaheldamatud, kui ilmselt vääratega, siis piisab kõikide arvamuste tagasilükkamiseks sellest, kui ma leian igas arvamuses mingi põhjuse kahelda. Ja seetõttu pole tarviski iga arvamust eraldi läbi vaadata, mis oleks lõputu töö; vaid kuna aluste õõnestamisel variseb iseenesest kokku kõik, mis nendele on rajatud, ründan ma kohe põhialuseid, millele tugines kõik see, mida ma kunagi uskuma jäin.
Muidugi olen ma saanud kõik, mida olen senini pidanud läbinisti tõeseks, kas meeltest või meelte kaudu, neid aga olen ma mõnikord tabanud pettuselt, ja elutarkus ütleb, et kes on meid kordki tüssanud, seda ei tohi kunagi täielikult usaldada.
Aga võib-olla on nii, et kuigi meeled petavad meid vahel mõne pisikese või kaugema asja puhul, jääb ikkagi väga palju muud, milles lihtsalt ei saa kahelda, kuigi seegi on võetud meeltest: et ma olen praegu siin, istun kamina juures, mul on talvekuub seljas, ma puudutan kätega seda paberit jms. Või jälle, kuidas saaks eitada, et needsamad käed ja kogu mu keha on minu omad? Kui ma just ei võrdle ennast mingite hullumeelsetega, kelle ajusid pehmendab nii kangekaelne musta sapi aur, et nad vankumatult väidavad end olevat näiteks kuningad, olles tegelikult väga vaesed, või purpurisse rüütatud, olles alasti, või et neil on pea asemel savinõu, või et nad on ise kõrvitsad, või klaasist puhutud; aga need on ju hullud, ja ma ei paistaks ise vähem pöörasena, kui ma nende näite enesele üle kannaksin.
Tore küll – nagu ma ei olekski inimene, kel kombeks öösel magada ja näha unes kõike sedasama või mõnikord vähemgi usutavaid asju kui nood ärkvelolijad! Tõepoolest, kui sageli paneb uni mind uskuma neid tavalisi asju, et ma olen siin, mul on kuub seljas, ma istun kamina juures, kuigi ma tegelikult laman alasti linade vahel! Aga vähemalt praegu vaatlen ma kindlasti ärkvel silmadega seda paberit, see pea, mida ma liigutan, ei ole uinunud, seda kätt sirutan ja tunnen ma tahtlikult ja teadlikult: magajale ei tuleks need asjad ette nii aredatena. Muidugi, nagu ma ei mäletaks, et mind on unes teinekord petnud ka taolised mõtted!; ja kui ma selle üle paremini järele mõtlen, näen ma selgesti, et kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi eristada ärkvelolekut unest nii selgesti, et ma jahmatusest kangestun, ja see kangestus ise peaaegu kinnitab mu arvamust, et ma magan.
No olgu, oletame, et me näeme und, ja ei pea paika need seigad, et me teeme silmad lahti, liigutame pead, sirutame käsi, ja võib-olla ka see, et meil on niisugused käed ja üldse niisugune keha; ikkagi tuleb vähemalt tunnistada, et see, mida unes nähakse, on justnagu maalid, mida ei ole saadud vormida teisiti kui tõeliste asjade sarnasteks; ja et seetõttu on olemas vähemalt need asjad üldse – silmad, pea, käed ja üldse keha, on olemas mingid asjad, mis ei ole kujuteldavad, vaid tõelised. Tõepoolest, ka maalikunstnikud, isegi siis, kui nad püüavad kujutada väga ebatavalise kujuga sireene ja saatüreid, ei suuda ju anda neile täiesti uut kuju, vaid ainult segavad kokku erinevate loomade kehaosi, või kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast pole iial nähtud, seega midagi täiesti fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt värvid, millest nad selle kokku panevad, olema tõelised. Ja samamoodi, olgugi et ka need asjad üldse – silmad, pea, käed jms – võivad olla kujuteldavad, peab ikkagi paratamatult tunnistama, et vähemalt mingid muud asjad, mis on veel lihtsamad ja üldisemad, on tõelised, ning neist, justnagu tõelistest värvidest, kujunevad kõik need asjade pildid – olgu siis tõesed või ebatõesed –, mis on meil mõtetes.
Seesugune paistab olevat kehaline loomus üldse, ja selle ulatuvus; samuti ulatuvate asjade kuju; samuti kvantiteet, ehk nende suurus ja arv, samuti koht, kus nad asuvad, ja aeg, mille jooksul nad kestavad, jms.
Seetõttu me ehk ei eksi, kui me siit järeldame, et füüsika, astronoomia, meditsiin ja kõik teised teadused, mis sõltuvad liitsete asjade vaatlemisest, on kindlasti kahtlased; kuna aga aritmeetika, geomeetria ja teised taolised, mis käsitlevad vaid kõige lihtsamaid ja väga üldisi asju ning hoolivad vähe sellest, kas need on looduses olemas või mitte, sisaldavad midagi kindlat ja kaheldamatut. Asi on selles, et, olgu ma siis ärkvel või nähku und, kaks pluss kolm on ikka viis, ja ruudul ei ole rohkem külgi kui neli; ja tundub võimatu, et nii ilmsed tõed satuksid vääruse kahtluse alla.
Aga ikkagi on minu vaimus juurdunud üks vana arvamus, et on olemas Jumal, kes on kõikvõimas ja kes on mind loonud niisuguseks, nagu ma olen. Aga kust ma tean, et ta ei ole teinud nii, et ei ole üldse mingit maad, mingit taevast, mingit ulatuvat asja, mingit kuju, mingit suurust, mingit kohta, ja sellegipoolest tundub see kõik mulle olemas olevat täpselt samamoodi nagu nüüdki? Ja isegi nii, et samuti nagu mina mõnikord otsustan, et teised eksivad asjade suhtes, mida nad arvavad väga hästi teadvat, nõnda eksin mina iga kord, kui ma kaks ja kolm kokku liidan, või loendan ruudu külgi või kui võib kujutleda midagi veel lihtsamat? Aga võib-olla Jumal ei ole tahtnud, et ma niiviisi eksiksin. Öeldakse ju, et ta on ülimalt hea; aga kui see oleks tema headusega vastuolus, et ta oleks mind loonud niisuguseks, et ma alati eksin, siis oleks sellega vastuolus ka sündida lasta, et ma eksin mõnikord: seda viimast ei saa siiski öelda.
Võib-olla leidubki neid, kes pigem eitavad nii võimsat Jumalat, kui usuvad, et kõik muud asjad on ebakindlad. Aga neile me ei hakka vastu vaidlema, vaid mööname, et kõik see Jumala kohta öeldu on väljamõeldis: ja kuidas ma nende arvates ka ei ole saanud selleks, kes ma olen, kas siis saatuse, juhuse või asjade pideva ahela läbi või mingil muul viisil; kuna eksimine on nähtavasti teatav ebatäiuslikkus, siis mida vähem vägevaks nad arvavad minu päritolu autorit, seda tõenäolisem on, et ma olen nii ebatäiuslik, et ma alati eksin. Nendele argumentidele ei ole mul tõesti midagi vastata, vaid olen lõpuks sunnitud tunnistama, et nende arvamuste seas, mida ma kunagi pidasin tõesteks, pole ühtegi, milles ei võiks kahelda, ja seda mitte mõtlematusest või pinnapealsusest, vaid kaalukatel ja läbimõeldud põhjustel; ja kui ma tahan leida midagi kindlat, pean ma seetõttu nüüdsest peale hoiduma nõustumast kõige sellega täpselt samuti nagu ilmselt väärate arvamustega.
Aga sellest veel ei piisa, et ma seda märkasin: ma pean hoolitsema, et ma seda meeles peaksin: harjumuspärased arvamused tulevad ju pidevalt tagasi ja ründavad mu kergeusklikkust, mille nad on justnagu sidunud pikaajalise läbikäimise ja hea tutvuse õigusega, ka peaaegu vastu minu tahtmist: ja ma ei võõrdu kunagi nendega nõustumast ja neid usaldamast, kuni ma pean neid sellisteks, nagu nad tegelikult ongi, nimelt olgugi mingil määral kahtlased, nagu äsja näidatud, aga ikkagi väga usutavad, ja seesugused, et palju mõistuspärasem on neid uskuda kui eitada. Sellepärast ma arvan, et ma ei tee valesti, kui pööran oma tahte otse vastassuunda, petan ennast ja võtan mõneks ajaks pähe, et nad on täiesti väärad ja ebatõelised, kuni viimaks justnagu eelarvamuste kaal on kummalgi pool võrdne, nii et ükski halb harjumus ei kalluta mind kõrvale asjade õigest mõistmisest. Ja tõepoolest, ma tean, et sellest ei saa esialgu tulla mingit ohtu ega viga ning ma ei saa olla liiga umbusklik, sest praegu ei ole asi tegutsemises, vaid tunnetamises.
Ma oletan niisiis, et mitte kõikhea Jumal, tõe allikas, vaid mingi paha vaim, kes on ülimalt vägev ja ühtlasi ülimalt kaval, on kogu oma usinuse mängu pannud, et mind petta: mõtlen, et taevas, õhk, maa, värvid, kujud, helid ja kõik välised asjad ei ole muud kui unenägude narritused, millega ta minu kergeusklikkust varitseb: arvan, et mul ei ole käsi ega silmi, liha ega verd, ega meeli, vaid et see, et mul kõik need on, on minu ekslik usk: jään kangekaelselt kindlaks sellele meditatsioonile, ja kui nõnda ei olegi minu võimuses midagi tõest tunnetada, siis on minu võimuses vähemalt see, et ma valede arvamustega ei nõustu ja ma hoian visa meelega ära, et see petis, kui vägev ja kui kaval ta ka oleks, mind millegagi tüssaks.
Aga see ettevõte on vaevaline, ja mingi laiskus viib mind tagasi harjumuspärase elu juurde. Ja samuti nagu vang, kes ehk unes nautis ebatõelist vabadust, kes hiljem hakkab kahtlustama, et ta magab, kardab, et teda äratatakse, ja andub aeglaselt meeldivatele illusioonidele: nii langen ma iseenesest tagasi vanadesse arvamustesse, ja kardan, et kui rahulikule puhkusele järgneb vaevaline ärkvelolek, tuleb mul järgmine päev veeta mitte mingis valguses, vaid äsja läbiarutatud raskuste läbitungimatus pimeduses.