Tetrakord

Allikas: Vikipeedia

Tetrakord ehk tetrahord (vanakreeka sõnast tetrachordon, tetra ‘neli’ + chordē ‘lüüra keel’) on algses tähenduses neljaheliline helisüsteem ning tänapäeva muusikateoorias neljast heliklassist koosnev heliklassihulk.


Tetrakord Vana-Kreeka muusikateoorias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tetrakordide struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vana-Kreeka muusikateoorias nimetati tetrakordiks neljast helist koosnevat helisüsteemi, mille ambitus on puhas kvart. Antiik-Kreekas kasutati tetrakordi meloodilise konstruktsiooni alusena umbes samal moel nagu keskaja polüfoonilises muusikas kasutati heksakordi ning tonaalses muusikas mažoor- ja minoorheliridu. Sõltuvalt helidevaheliste intervallide suurustest kuulusid terakordid algselt kolme liiki ehk genus'esse: diatoonilised, kromaatilised ja enharmoonilised. Altpoolt ülespoole lugedes diatooniline genus hõlmas intervalle pooltoontervetoon – tervetoon, kromaatiline genus põhines järgnevusele pooltoon – pooltoon – väike terts, enharmooniline genus intervallidele veerandtoon – veerandtoon – suur terts. Keskaja muusikateoorias (näiteks "Musica enchiriadis") juurdus vorm tervetoon – pooltoon – tervetoon.

Tetrakord kui registripiirkonna määraja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aristoxenos kasutas tetrakordi põhilise määrajana üldise notatsioonisüsteemi raames registripiirkondade defineerimisel, tehes vahet rohkem või vähem täiuslikel süsteemidel. Madalaim registripiirkonda määravatest tetrakordidest oli hypaton, sisaldades intervalle vahemikus H – e, järgmine oli meson (e – a). Hypaton'ist oktaavi võrra kõrgem oli diezeugmenon (h – e') ning kõrgeim tetrakord nimetusega hyperbolaion oli oktaavi võrra kõrgem kui meson (e' – a').

Tetrakord tänapäeva muusikateoorias[muuda | redigeeri lähteteksti]

20.sajandi muusikateoorias nimetatakse tetrakordideks neljast heliklassist koosnevaid heliklassihulkasid. Oma raamatus "Atonaalse muusika struktuur"[1] identifitseerib Allen Forte kaheteistkümne võrdtempereeritud häälestuses heliklassi puhul 29 võimalikku tetrakordi (pluss inversioonilised ekvivalendid). Selle definitsiooni kohaselt nime 'Bach' (ehk B – a – c – h) võib tuletada kromaatilisest tetrakordist A-B-H-C (Allen Forte süsteemis heliklassihulk 4-1 järjestuses B-A-C-H). Anton Webern oma Keelpillikvartetis op.28 kasutab kaksteisthelirida, mis koosneb tetrakordist B-A-C-H ning selle kahest transpositsioonist Dis-E-Cis-D ja Ges-F-As-G, esimene neist inversioonis.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Allen Forte 1973: "The Structure of Atonal Music". New Haven, CT