Diatoonika

Allikas: Vikipeedia

Diatoonika (kr. dia + tonos - tuletatav tervetoonidest) on "helisüsteem, mis moodustub ainult alushelidest või mis tahes helistikus oleva helilaadi altereerimata astmetest"[1] ehk oktaav on jagatud seitsmeks heliks.

Diatoonika mõiste algtähendus seostub vana-kreeka mõistega "diatoonilist liiki (genus) tetrakord", mis sisaldas ühe pooltooni ja kaks tervetooni. Tetrakordi teisteks liikideks olid kromaatiline ja enharmooniline tetrakord.

Ka Guido Arezzost poolt defineeritud keskaja helisüsteemi aluseks olevad heksakordid sisaldasid täistoonide poolt ümbritsetud pooltooni (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning olid seetõttu vastavalt antiiksele definitsioonile diatoonilised. Kuna aga Guido helirida, mis põhines G, C ja F helist üles ehitatud kattuvate helidega heksakordidele, sisaldas tihti helisid B, mida lisati moduleerimise vältimiseks A-st algavate heliridade puhul, siis erineb Guido süsteem hilisemast diatoonilisest musica ficta süsteemist.

Diatoonilised on kõik seitsmehelilised heliread, mis on oktaavi ulatuses täidetud viie tervetooni ja kahe pooltooniga, kusjuures pooltoonid on teineteisest eraldatud tervetoonidega. Diatoonilised on näiteks duur-moll-süsteemi loomulik mažoorne helirida (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon), loomulik minoorne helirida (tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning kirikuheliread.


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Habela, Jerzy 1972: "Muusika sõnastik", tlk. Guno Tõnismann. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn. 27