Tekstiilikunst
 |
Tekstiilikunst on tarbekunsti haru, mis hõlmab telgedel või käsitsi kootud, põimitud või heegeldatud loomsest (vill, siid), taimsest (puuvill, kanep, kenaff, džuut jne) või sünteetilisest kiust praktiliste või dekoratiivsete esemete, sealhulgas rõivaste kunstilist kujundamist ja valmistamist.
Tekstiilikunst kasutab kõikvõimalikke tekstiilide valmistamise meetodeid alates viltimisest kuni niidist või lõngast kootud kangaste töötlemiseni. Tekstiilikunsti alla kuuluvad need tehnikad, mida kasutatakse tekstiilide kaunistamiseks, näiteks riide värvimine ja kangatrükk, et lisada sellele värvi ja mustrit, tikkimine ja teised õmblustöö vormid ning pitsi tegemine, samuti töövõtted, näiteks õmblemine, kudumine, heegeldamine, plisseerimine ja rätsepatöö. Tekstiilikunsti alla kuuluvad ka töövahendid, alates õmblusnõeltest kuni kangastelgedeni, ja valmistatud objektid (vaibad, päevatekid jne).
Inimest, kes tegeleb tekstiilikunstiga, nimetatakse tekstiilikunstnikuks.
Tekstiilikunst tekkis juba eelajaloolisel ajal ning on vanem kui kirjaoskus. Vanakreeka müüt jutustab sellest, et Traakia kuningas Tereus lõikas oma naiseõel Philomelal keele suust, kuid Philomela kudus seejärel kanga, millel kujutas enesega juhtunut, ja tegi oma saatuse avalikuks.[1]
Art déco ja modernism Euroopa tekstiilikunstis[muuda | muuda lähteteksti]
"Tarbekunstis hakkasid 20. sajandi algul kujunema ja kestsid 1940. aastateni suundumused, kus tooni andsid uuenduslikud stiilid art déco ja modernism. Juugendile järgnenud kahe maailmasõja vahelisel ajal domineerinud art déco ja modernism toetusid oma tekkes ning arengus erinevatele ideoloogilistele allikatele. Radikaalsemate muutuste kõrval esines kunstiajaloolastelt vähem tähelepanu pälvinud, kuid järeleproovitud ja turvalisemana tundunud neohistoritsism.
Just I maailmasõja võidumeeleoludest kantud Prantsusmaa oli sobiv paik, kus sai kujuneda juugendist veelgi toretsevam mänguline, elitaarne, tõeliselt luksuslik tarbe- ja rakenduskunsti stiil art déco. Siin arenes art déco välja oma klassikalisel kujul: eklektiline, väljendusviisidelt mitmekesine, eelnevatelt stiilidelt ja kultuuridelt vorme laenanud. Stiili arengule aitasid kaasa pikaajalised käsitöötraditsioonid. 1925. aasta Pariisi maailmanäitusel valitses art déco. Väljapanek tähistas sisekujunduse ajaloos kallitest materjalidest käsitööna valminud luksuskaupade prantsuse maitse haripunkti. Stiil oli levinud ja saanud populaarseks teistes riikides nii Euroopas kui Ameerikas."[2]
Eesti professionaalne tekstiilikunst[muuda | muuda lähteteksti]
Tekstiilikunstis, ühes tarbekunsti harus, on läbi aegade olnud enim hinnas just vaibad, eriti gobeläänid. Kui kõikjal Euroopas hakati asutama kutselisi tarbekunstnikke koolitavaid õppeasutusi, olid suunanäitajateks eelkõige teiste kunstialade esindajad, mitte ainult tekstiili- ja vaibakunstnikud. Nii arenes Eesti tarbekunst Lääne-Euroopaga ühes rütmis. Olles veidi hirmutatud modernismi askeetlikkusest, püüdsid eesti tarbekunstnikud osa saada Prantsusmaal sündinud art déco'st.
Aastatel 1919–1933 Saksamaal tegutsenud Bauhausi kunstikool, kus õpetati kõiki visuaalseid kunste, mille ühendavaks jõuks oli arhitektuur, on tarbekunsti arengu üks verstaposte. Sealsed kudumise töötoad kogusid populaarsust ja olid edukad. Eri tasanditel ja kõigest mõne geomeetrilise kujundi rütmidega Anni Albersi vaipu peeti rangeilmelisteks ja tehnitsistlikeks. Neid oli aga kerge tiražeerida. Olenemata sellest, et tööstuslik tootmine võimaldas kududa ka näiteks lilli või figuure, neid Bauhausi stiili viljelejate teoste hulgas ei kohta.
Eesti kunsti üks mitmekülgsemaid loovisikuid Adamson-Eric oli tuntud tänu oma julgusele, skeptilisusele ja autoriteetidele vastandumisele. Otseseid mõjutusi sai ta 1920.–1930. aastate Euroopa kunstikultuuri arenguprotsessist. Bauhausi õpilaseks ta ei saanud, kuid selle kunsti esteetiline ja disainerlik printsiip mõjutas Adamsoni loomingut märgatavalt.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Antiikmütoloogia", lk 270–271
- ↑ 2,0 2,1 Pedak, E. 2008. Eesti professionaalse tekstiilikunsti sünd ja kujunemine 1940. aastani. Tartu