Tallinna Mere- ja Maaväe hospidalikalmistu
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Tallinna Mere- ja Maaväehospidali kalmistu oli kahe hospidali ühine ala surnute matmiseks.[1] Tallinna Mereväehospidal rajati 1715. aastal[2] ja Maaväehospidal 1730. aastal.[3] 1827. aastal loodi nende liitmisel Sõjaväehospidal.[4]
Mereväehospidal[muuda | muuda lähteteksti]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Põhjasõja käigus jäi Tallinn 1710. aastal Vene tsaaririigi koosseisu. 1710. aastal oli Vene tsaariks reformimeelne Peeter I ning linnas alustati ehitustöid, et muuta Tallinn hästi varustatud tugipunktiks. Ehitati mitmeid militaarse tähtsusega ehitisi nagu sõdurite elamuid, fortifikatsioone ja hooneid varustuse ladustamiseks. Seni kasutusel olnud väiksemad haigemajad ei suutnud kõiki abivajajaid järjest kasvavas armees teenindada. Seega rajati 1715. aastal Tallinna Mereväehospidal.[2] 1727. aasta seisuga oli hospidalis tööl eri astme arste, olid peaarst ja arstiõpilased ja apteekrid. Muud töötajad olid valvurid, kirjutajad ja koristajad.[5]
Eluolu[muuda | muuda lähteteksti]
1716. aastal oli mereväehospidalis ametlikult kohti 200 haigele, kuid ravil oli kokku 406 sõjaväelast, nii jala- kui ka mereväelasi. Järgnenud aastatel olukord stabiliseerus ning ametlikke voodikohti jagus. 1723. aastal loodi hospidali vajadusteks apteek ning seal asus tööle Albert Wultmann. Apteegi tegevust sooviti laiendada 1725. aastal. On teada, et juba 1723. aastal tunti muret, et hospidalile toiduainete kasvatamiseks polnud aeda ning söögi valmistamiseks puudus köök, toiduainete ja ravimite tootmiseks ei olnud vastavat karja. Lisaks sooviti suguhaigusi põdevad patsiendid eraldada teistest haigetest.[6]
Hospidalil oli sisehoov, mida ümbritsesid puidust elamuhooned. Eraldi olid asutuse töötajate elamud. Toiduosakond asus lõunapoolsel alal.[7] Ühele haigele oli ettenähtud näiteks 1,2 liitrit õlut, 290 grammi liha ja 614 grammi leiba päevas. Sellised kogused on teada aastatest 1722–1735. Menüü sõltus osaliselt aastaajast. Enne talve oli toitumises suurem osakaal näiteks aedviljadel.[5]
Palateid valgustati õlilampidega. Plekist torudega juhiti ruumist välja põletamisega kaasnenud ving. Suguhaigetele olid eraldi ruumid, millel olid parema ventilatsiooni jaoks osaliselt avatud (ja vajaduse korral ka kinnikaetavad) laed. Peaarst käis koos teiste arstidega patsiente kontrollimas hommikul ja õhtul. Mõlemal korral hindas peaarst haigete seisundit. Ringkäigu ajal jagas peaarst madalama taseme arstidele näpunäiteid. Patsientide juures olid tahvlid, kuhu peaarst kirjutas mida oli vaja patsiendiga edasi teha. Keskmiselt oli iga 20 inimese kohta üks palat. Aastal 1724 tehti uuendusi patsientide mugavuse parandamiseks. Muudeti voodite ehitust ning nende põhjad tehti edaspidi riidest mitte puidust. Kasutusel olid ka vildist ja kõrkjatest asemekatted. Raskemalt haigete jaoks oli ka pehmemaid katteid, näiteks karvamadratseid.[8]
Mereväe hospidali hakati 1771. aastal oluliselt laiendama. Kui varem oli hospidali kasutuses olnud ala ligikaudu 60 m pikk ja 65 m lai, siis 1771. aastal suurendati ala pikkus 650 meetrile ja laius 350 meetrile. Suvekuudel olid lisaks kasutusel välipalatid. Suguhaigete jaoks oli edaspidi eraldatud hoone. Apteegi ja selle töötajate jaoks ehitati omaette maja. 1788. aastal hakati hospidali jaoks rajama uusi hooneid. Periooditi võis hospidalides tekkida probleeme patsientide mahutamisega. Näiteks aastal 1772, kui Vene impeerium oli sõjas Türgiga.[9]
Maaväehospidal[muuda | muuda lähteteksti]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Eraldi hospidal maaväele moodustati 1730. aastal. See oli vajalik, kuna maaväelaste suunamisel mereväelaste hospidali tekkis sageli mitmesuguseid takistusi. Maaväehospidal toimis samalaadsetel alustel nagu mereväehospidal. Maaväehospidali laiendati pidevalt, et vastata maaväe vajadustele. Asutuse territooriumil olid omaette näiteks kirik, lahkamiskamber ja köök.[3] Ka maaväehospidal kannatas ruumipuuduse ning personali nappuse tõttu. Selline olukord tekkis sõjapidamise tõttu näiteks 1808. aastal.[10]
Eluolu[muuda | muuda lähteteksti]
Hospidalis arvestati toitlustamisel sõjaväelaste auastmeid ning haiguse tõsidust.[10] Raskes seisundis patsientide toidukorrad olid kõige tagasihoidlikumad ning võisid koosneda veest ja kiislist. Oldi veendumusel, et mida kehvem oli tervis, seda keerulisem oli patsiendi organismil toitu omaks võtta.[11] Endiselt nõrkadele, kuid parema tervise juures olevatele patsientidele anti näiteks liha leent. Seejuures ei olnud selle astme patsientidele joogipoolist ettenähtud. Järgmise astme patsientide menüüsse kuulusid näiteks leib, liha ja õlu. Viimasel tasemel saab eristada toitlustamist vastavalt sõjaväelase staatusele. Kõrgemad sõjaväelased said suuremad liha portsjonid võrreldes madalamate sõjaväelastega. Viimane tuli siiski näiteks leiva koguse arvelt. Joogiks oli kõrgematele sõjaväelastele õlu ning teistele kali.[12]
1816. aasta seisuga oli hospidalis patsientidele kuni 600 kohta.[13] Vooditarbed nagu madrats olid tehtud õlgedest ning magamisasemete põhjad olid tehtud puidust.[14] Suguhaiged käisid saunas teistest eraldi. Operatsioone viidi läbi ilma tuimestuseta teiste patsientide juures. 1827. aastal liideti Mere- ja Maaväehospidal ning loodi Sõjaväehospidal.[4]
Mere- ja Maaväehospidali kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]
Mereväehospidalil ja Maaväehospidalil oli ühine kalmistu asula servas.[1] Surnuaeda matmine võis lõppeda pärast 1771. või 1772. aastat, kui asula sisesed matmispaigad keelati.[15] Kui 1930. aastatel ehitati praeguse Ida-Tallinna Keskhaigla A-korpust, leiti mitmeid märke kunagisest matmispaigast. 1980. aastate esimesel poolel laiendati haiglat põhja suunas ning toimusid ka organiseeritud päästekaevamised. Siiski rajati 1980. aastatel mitmeid ehitisi ilma arheoloogilise järelevalveta. Sedasi olid valminud haigla C-korpus ning selle vahehoone A-korpusega. Ehituse käigus leitud säilmeid olevat laadungitena mujale toimetatud.[16] Matmispaigas toimusid uued päästekaevamised 2019. ja 2020. aastal, kui Ida-Tallinna Keskhaiglas tehti taas ehitustöid. Arheoloogilisi töid tehti A-korpuse vahehoone ja C-korpuse läänepoolsel alal. Kaevates Ida-Tallinna Keskhaigla A-korpuse galerii läänekülje põhjapoolsemal alal, leiti näiteks üksikuid savipiibu- ja inimjäänuseid. A-korpuse vundamendi juurest leiti suuremal hulgal esemeid ja inimsäilmeid. Uuritud alal tuvastati tööde käigus 191 hauda.[17] Järgmisel uurimisalal, mis hõlmas C-korpuse läänepoolsemat territooriumi, oli suures osas juba varem üles kaevatud pinnas mitmesuguste leidudega. Näiteks ammused ehitusjäätmed, inimsäilmed ja isiklikud esemed (nt kaelaristid).[18]
Kalmistul olnud hauad olid saanud kannatada hilisemal ajal kommunikatsioonide paigaldamise, ehitiste rajamise, puuraukude tegemise ja jäätmekastide kaevamistega. Jäätmekastid avati ning nende dateeringuks hinnati kõige hiljemalt 19. sajandi algus.[19] Oli ka haudu, mille kahjustused olid tingitud samasse kohta uuesti matmisest. Kalmistul leidus skelette, mis olid saanud viga happelise keskkonna mõjul. Matustel kasutatud kirstude tüüpe määrates kasutati näiteks leitud kirstunaelu. 191 maetust 42 olid alaealised ja 149 täisealised. Hospidalikalmistult leiti rohkesti vasesulamist kaelariste, nendega koos mõnel juhul ka inimkarvu. Lisaks leidus haudades nööpe ja tekstiilikatkeid.[20]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Malve jt 2020: 5
- ↑ 2,0 2,1 Gustavson 1969: 169
- ↑ 3,0 3,1 Gustavson 1969: 179
- ↑ 4,0 4,1 Gustavson 1969: 185
- ↑ 5,0 5,1 Gustavson 1969: 170
- ↑ Gustavson 1969: 169–170
- ↑ Gustavson 1969: 171
- ↑ Gustavson 1969: 171–172
- ↑ Gustavson 1969: 175–176
- ↑ 10,0 10,1 Gustavson 1969: 181
- ↑ Gustavson 1969: 182–183
- ↑ Gustavson 1969: 181–182
- ↑ Gustavson 1969: 183
- ↑ Gustavson 1969: 184
- ↑ Malve jt 2020: 6
- ↑ Malve jt 2020: 7
- ↑ Malve jt 2020: 7–9
- ↑ Malve jt 2020: 9
- ↑ Malve jt 2020: 10
- ↑ Malve jt 2020: 15–16
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Gustavson, Heino (1969). Meditsiinist Vanas Tallinnas kuni 1816. a. Tallinn: Valgus.
- Malve, Martin; Viljat, Janika; Vilumets, Linda; Kask, Silvia-Kristiin; Kriiska, Aivar (2020). Arheoloogilised välitööd Tallinna Vene Mere- ja Maaväehospidali kalmistul (Ravi tn 18) Ida-Tallinna keskhaigla juurdeehituse alal. Tartu.