Stoltingi torn
Stoltingi torn (varem ka Stoltynk) on Tallinna linnamüüri kaitserajatiste hulka kuuluv torn. Tänapäeval on selle aadress Pikk tänav 68.[1]
Stoltingist ühele poole jääb linnamüüris Hattorpe-tagune torn, teisel pool on Paks Margareeta ja Suur Rannavärav.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
1410. aastal mainis Tallinna tornipealike loend kedagi Stoltynki-nimelist. Sellest sai torn kunagise hüüdnime Väike Uhke (keskalamsaksa stolt ja saksa Stolz 'uhkus').[2]
Stoltingi torn oli Tallinna sadama esimene kaitsetorn ning sellena ilmselt osa Margareti müürist. 1340–55 ehitati selle kõrvale veelgi kõrgem Suure Rannavärava väravatorn.[3]
19. sajandi keskpaigast saati on teateid Stoltingi tornis nähtud kummitusest.[4]
,_AM_N06058.jpg)
1996. aastal otsustas Tallinna volikogu taotleda Pikk 68 hoone koos 450 m² suuruse krundiga linna omandisse, sealhulgas Stoltingi torn koos piirnevate linnamüüri lõikudega. 1998. aasta sügisel esitati aga Kesklinna halduskogu maakomisjonile taotlus krundi erastamiseks, kuna Erastamisagentuur oli vahepeal hoone maha müünud.[1] Linnapea Ivi Eenmaa: "Pikk 68 kinnistu torn ja linnamüür olid eravalduses ja kuulusid teiste hoonetega ühte kinnistusse juba enne 1940. aastat. Muidu on kogu Tallinna linnamüür linna oma."
Torni omanikuks sai õpikukirjastus Avita, kes ostis ära torni eelmise omaniku, nõukogude ajal kataloogi- ja perfokaarte tootnud eksperimentaalkombinaadi Bit järeltulija AS BIT.[3]
Et kinnistu ei olnud omaniku nimel, tekkis raskusi torni ja linnamüüri renoveerimisel. "Pikk 68 kinnistu torn ja linnamüür olid eravalduses ja kuulusid teiste hoonetega ühte kinnistusse juba enne 1940. aastat," nentis tollane Tallinna linnapea Ivi Eenmaa. "Muidu on kogu Tallinna linnamüür linna oma."[1]
Torni lagunemisoht ja kindlustamine[muuda | muuda lähteteksti]
1960. aastate lõpust olid tornis eksperimentaalkombinaadi Bit klubiruumid, mille juurde alumisele korrusele ehitati ka saun. 1999. aastani arvati, et linnamüüri all on tugev paelava. Tallinna muinsuskaitseameti tellimusel 1998. aastast linnamüüri tehnilise ülevaatusega tegelev Heino Uuetalu inseneribüroo leidis aga, et osa Paksu Margareeta ja Stoltingi torni alusest müürist on ehitatud liivakivile ning saunal oli tornialusele pinnasele aastatepikkune hävitav mõju.[3]
1999. aasta novembris kirjutas Heino Uuetalu eksperthinnangus: "Torni alune liivakivi on murenenud ja välja uhutud ligi 1/3 ulatuses torni perimeetrist. Väljauhte kõrgus ulatub kohati kuni 1,0 meetrini. Liivakivi murenemine ja välja uhtumine on toimunud pikaajaliselt ca 20 aasta jooksul fekaalvete või veetorustiku lekke tõttu. /---/ Stoltingi torni aluse mittekindlustamisel võivad toimuda suureulatuslikud vajumised, millele järgneb torni häving."[3]
Et müüri vundamenti kattev pinnas oli püssirohukeldri tagant ära võetud, hakkas ilmastik liivakivi murendama. Torni kindlustustööde käigus tõsteti pinnas tagasi ja kaeti taimestikuga.[3]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Linda Järve "Torn koos müüriga õhus" Õhtuleht, 10. märts 1999
- ↑ Simon Hamilton A Rambling Dictionary of Tallinn Street Names" (vaadatud 9. augustil 2011)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Andri Ksenofontov [Turistide linnamüür Paksust Margaretast Pika Jala tornini "Turistide linnamüür Paksust Margaretast Pika Jala tornini"] EPL, 1. oktoober 2002 (vaadatud 11. augustil 2011)
- ↑ Andri Ksenofontov [Turistide linnamüür Paksust Margaretast Pika Jala tornini "Korralik kummitus nagistab tühjas majas põrandalaudu ja käivitab turvaalarmi"] EPL, 24. detsember 2002 (vaadatud 11. augustil 2011)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Stoltingi torn |
- Linda Järve "Torn koos müüriga õhus" Õhtuleht, 10. märts 1999