Scorpions

Allikas: Vikipeedia
Scorpions
Scorpions, 2014
Scorpions, 2014
Päritolu Hannover, Saksamaa
Stiilid heavy metal, hard rock
Tegev 1965-
Plaadifirma Rhino/ RCA/ Mercury/ EMI/ Atlantic/ WEA/ BMG
Veebileht Koduleht
Koosseis
Klaus Meine
Matthias Jabs
Rudolf Schenker
James Kottak
Paweł Mąciwoda

Scorpions on heavy metal'i ja hard rock'i bänd Hannoverist Saksamaalt.

Bänd loodi 1965. aastal. On tegus ka tänapäeval.

12. novembril 2013 esines Scorpions Tallinnas Saku Suurhallis.

17. juunil 2023 esines Scorpions Tallinna lauluväljakul.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Bändi loomine ja algusaastad (1965–1973)[muuda | muuda lähteteksti]

Rudolf Schenker, bändi rütmikitarrist, asutas bändi 1965. aastal. Edu hakkas saabuma 1970. aastatel, kui Schenkeri noorem vend Michael ja laulja Klaus Meine liitusid bändiga. 1972. aastal registreeriti ja esitleti debüütalbumit “Lonesome Crow”. Trummi mängis ansamblis Lothar Heimberg ja basskitarri Wolfgang Dziony.[1]

Kuulsus (1974–1978)[muuda | muuda lähteteksti]

1974. aastal andis bänd välja albumi “Fly to the Rainbow”. Album osutus edukamaks kui ”Lonesome Crow”. 1975. aastal ilmus stuudioalbum "In Trance", mis tähistas pikaajalise koostöö algust saksa produtsendi Dieter Dierksiga. Album oli Scorpionsi jaoks suur samm edasi ja kinnitas nende kuulumist heavy metal'i bändide paremikku. Ansambel kogus fänne nii kodu- kui ka välismaal. Aastal 1978 liitus bändiga Matthias Jabs (valiti 140 kitarristi hulgast).[2]

Tõus ärimaastikul (1979–1992)[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastal andis bänd välja albumi “Animal Magnetism”, selle albumi kaas oli üsna provokatiivne, nimelt oli pildil põlvitav tüdruk ja Doberman Pinscher istumas mehe ees. “Animal Magnetism” sisaldas selliseid bändi klassikaid nagu "The Zoo" ja "Make It Real". Varsti pärast albumi väljaandmist algasid Meinel kurguprobleemid. Ta vajas häälepaelte operatsiooni ning tekkisid kahtlused, kas ta üldse saab enam kunagi laulda.

Samal ajal (1981. aastal) alustas bänd tööd oma järgmise albumi “Blackout” kallal. Don Dokken palgati, et juhendada pakkuda häälelist tuge, seni kuni Meine taastus. Meine taastus täielikult ja suutis albumi lõpetamisel kaasa töötada. “Blackout” ilmus 1982. aastal ning muutus kiirelt bändi suurima müügieduga albumiks, millest sai plaatinaalbum. Fännid olid vaimustuses uuest albumist. “Blackout” tuntumatest paladest sisaldas album veel ka kahte singlit: "No One Like You" ja "Can't Live Without You".

Sellel perioodil toimus bändi järsk tõus. Põhimõtteliselt müüdi kõik albumid, mis välja tulid, kohemaid ka läbi.[3]

Hilisem ajalugu (1993–2009)[muuda | muuda lähteteksti]

1993. aastal andis bänd välja albumi “Face the Heat”. See album ei jõudnud lähedale "Wind of change" edule.

1999. aastal ilmus album “Eye II Eye”, mis tõi kaasa märkimisväärse muutuse bändi stiilis, segades heavy metal'ile popi ja tekno elemente. Järgmisel aastal tegi Scorpions koostööd Berliini Filharmoonikutega, mille tulemuseks oli 10 laulust koosnev album "Moment of Glory". Pärast albumile “Eye II Eye” osaks saanud karmi kriitikat kulus pikk tee bändi maine taastamiseks.

20. detsembril 2007 esines Scorpions Kremlis Venemaa julgeolekujõudude eliidile. Kontsert toimus KGB 90. aastapäeval. Bändi liikmed väitsid, et nad esinesid jõulukontserdil ja nende esinemine ei olnud seotud poolehoiuga Venemaa kommunistliku ja vägivaldse mineviku suhtes. Publiku hulka kuulusid ka Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev.[4]

50 aastat tegevust[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2014/2015 ilmus album “Return to forever” bändi 50. aastapäeval. Albumi valmimine sümboliseeris ka seda, et Scorpions tegutseb jätkuvalt.

Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Endised liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Lothar Heimberg (1965–1973), Wolfgang Dziony (1965–1973), Michael Schenker (1970–1973, 1979), Ulrich Roth (1973–1978), Francis Buchholz (1973–1983, 1984–1992, 1994), Achim Kirschning (1973–1974), Jürgen Rosenthal (1973–1975), Rudy Lenners (1975–1977), Herman Rarebell (1977–1983, 1984–1995), Ralph Rieckermann (1993–2000, 2000–2003), Curt Cress (1996), Ken Taylor (2000), Barry Sparks (2004), Ingo Powitzer (2004)[1]

Albumid[muuda | muuda lähteteksti]

  • “Lonesome Crow” (1972)
  • “Fly to the Rainbow” (1974)
  • “In Trance” (1975)
  • “Virgin Killer” (1976)
  • “Taken by Force” (1977)
  • “Lovedrive” (1979)
  • “Animal Magnetism” (1980)
  • “Blackout” (1982)
  • “Love at First Sting” (1984)
  • “Savage Amusement” (1988)
  • “Crazy World” (1990)
  • “Face the Heat” (1993)
  • “Pure Instinct” (1996)
  • “Eye II Eye” (1999)
  • “Unbreakable” (2004)
  • “Humanity: Hour I” (2007)
  • “Sting in the Tail” (2010)
  • “Return to Forever” (2015)[1]
  • “Rock Believer” (2022)

Turneed[muuda | muuda lähteteksti]

Scorpions on andnud ligi 2500 kontserti 80 riigis.

  • 1972–1974 Lonesome Crow
  • 1974–1975 Fly to the Rainbow
  • 1975–1976 In Trance
  • 1976–1977 Virgin Killer
  • 1977–1978 Taken by Force
  • 1979 Lovedrive
  • 1980 Animal Magnetism
  • 1982–1983 Blackout
  • 1984–1986 Love at First Sting
  • 1988–1989 Savage Amusement
  • 1990–1991 Crazy maailmaturnee
  • 1993–1994 Face the Heat
  • 1996–1998 Pure Instinct
  • 1999 Eye II Eye
  • 2000–2001 Moment of Glory
  • 2001 Acoustica
  • 2002–2003 Bad for Good
  • 2004–2006 Unbreakable
  • 2007–2009 Humanity
  • 2010–2014 "Get Your Sting and Blackouti" maailmaturnee
    • märts 2010 – oktoober 2011 Get your Sting and Blackout
    • november 2011 – detsember 2012 Final Sting
    • juuli 2013 – november 2014 Rock 'n' Roll Forever
  • 2015–2016 50th Anniversary maailmaturnee
  • 2017–2019 2017–2019 Crazy maailmaturnee[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Scorpions Band-History".
  2. "Scorpions" . Entsüklopeedia Metallum
  3. "Die Scorpions kommen zum letzten Mal nach Berlin".
  4. "scorpions band".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]