Salome (Richard Strauss)

Allikas: Vikipeedia

"Salome" on Richard Straussi ooper ühes vaatuses. See on kirjutatud Oscar Wilde'i samanimelise draama järgi. Esietendus toimus 9. detsembril 1905 Dresdeni kuninglikus ooperiteatris.

Tegelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Heroodes (tenor)
  • Heroodias, tema naine (metsosopran)
  • Salome, Heroodiase tütar (sopran)
  • Ristija Johannes (bariton)
  • Narraboth, noor süürialane (tenor)
  • Heroodiase paaž (alt)

Ooperi tegevustik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heroodese palee terrassil. Herodes peab oma õukonnaga pidu. Narraboth, noor süürialane ja sõjapealik piilub läbi paleeukse Heroodese imekaunist kasutütart Salomed, kellesse ta on sügavalt armunud. Ilmub Salome, et värsket õhku hingata. Korraga kuuleb ta vangitürmist kostuvat Ristija Johannese häält, mis kuulutab Messiase tulekut. Salome on võlutud sellest häälest ja palub valvuritel endale vangi näidata. Valvurid algselt keelduvad, aga valvurite pealik Narraboth ei suuda Salome võludele vastu panna ning annab loa Johannes türmist välja tuua. Johannes neab Heroodest ja tema liiderlikku naist Heroodiast. Salomed hurmab Johannese olemus, ja ta üritab teda endasse armuma panna ja nõuab Johanneselt suudlust. Meeleheitel Narraboth tapab end. Johannes keeldub Salome ettepanekust ja ta viiakse kongi tagasi. Ilmub Heroodes, kes on rahutu ja nõuab, et Salome tema meelt lahutaks ja tantsiks talle ükskõik millise hinna eest. Saolme nõustub ja tantsib. Tantsu lõppedes kuulutab ta: "Ma tahan vastutasuks Johannese pead!" Heroodes on õudusest haaratud, kuid lõpuks on sunnitud nõustuma. Salomele tuuakse hõbekandikul Johannese pea. Ekstaasis Salome suudleb Johannese veritsevat pead. Heroodes käsib valvuritel Salome tappa. Salome sureb valvurite kilbilöökide all.

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Salome" esietendus oli ooperi lavaletoomise raskustest hoolimata rahvusvaheline triumf. Teose kõhedusttekitav atmosfäär ja julm lõpustseen, rääkimata Salome seitsme loori tantsust, tekitasid hirmu tsensuuri ees. Seetõttu otsustati ka ooperi esietendus katoliiklikust Viinist pisut vabamasse Dresdenisse üle tuua. Väga raske oli ka peategelase valik, Salome partii on ülimalt keeruline ja väga suurt vastupidavust nõudev, samuti kartis helilooja, et lauljaid ei ole üle suure orkestrikoosseisu (109 muusikut) kuulda. Peategelase valik langes Wagneri-laulja Marie Wittichile, kes oli oma välimuselt kaugel tütarlapselikust printsess Salomest. Seetõttu otsustati Salome tantsuks kasutada tantsijat. Aga "hoolimata tädike Wittich'st", nagu Strauss irooniliselt Hofmannsthalile end väljendas, kutsuti lauljaid, dirigenti ja heliloojat pärast esietendust lavale tervelt 38 korda. Seda ilmselt ka seetõttu, et selle ooperi tegelaste psühholoogia väljendub ennekõike orkestripartiis, nagu näiteks kohutav vahemäng mis järgneb Narrabothi enesetapule või Johannese tagasiminek vangikongi, mis kirjeldab seda, mis toimub Salome hinges.