Rosa Montero

Allikas: Vikipeedia
Rosa Montero
Sünninimi Rosa María Montero Gayo
Sündinud 3. jaanuar 1951
Madrid, Hispaania
Rahvus hispaanlane
Elukutse kirjanik, ajakirjanik
Žanr romaan, jutustus, essee, kroonika
Koduleht
www.rosamontero.es

Rosa Montero Gayo (sündinud 3. jaanuaril 1951 Madridis) on hispaania ajakirjanik ja kirjanik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Rosa Montero sündis tagasihoidlikus perekonnas. Banderiljeero ja koduperenaise tütrena kirjutas ta oma esimese romaani viieaastaselt. Ta astus 1969. aastal Madridi Complutense'i ülikooli (tollal Madridi ülikooli). Ülikooliõpinguid alustas ta humanitaarteaduskonnas kavatsusega õppida psühholoogiat ja hiljem ajakirjandust.

1970. aastast töötas ajakirjanikuna mitmes meediaväljaandes, nende hulgas Pueblo, Fotogramas ja Posible.[1] Viimaks, pärast nelja aastat, jättis ta psühholoogiaõpingud pooleli ning omandas ajakirjanduse kraadi (Escuela Superior de Periodismo de Madrid). Neil ülikooliaastatel tegutses ta ka iseseisvates teatritruppides, näiteks Canonis ja Tábanos.[2]

1988. aastal abiellus ta ajakirjanik Pablo Lizcanoga. Mees suri 2009. aastal pärast pikalt kestnud haigust.

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjanikuna[muuda | muuda lähteteksti]

1976. aastal asus Rosa Montero tööle äsja asutatud päevalehe El País toimetuses. Algul kirjutas ta seal isikupärase stiiliga kolumne[3]. Aastatel 1980–1981 oli ta pühapäevase lisalehe peatoimetaja.

Ta spetsialiseerus intervjuu žanrile, mida teostas peamiselt El País pühapäevalehes ja saavutas nii mõnegi intervjuuga suure edu, nagu Palestiina poliitiku Yāsir ‘Arafātiga. Ta andis žanrile kirjandusliku vormi, mitmekülgsema ja vähem stereotüüpsema kui pelgalt küsimuste ja vastustega intervjuu.[4] Ta kirjutab peamiselt arvamusartikleid üleriigilistes ajalehtedes.

Oma Hiina reisil 2018. aastal külastas ta esinejana Pekingi Välisõpingute Ülikooli, Pekingi Cervantese kooli, võttis osa Macao rahvusvahelisest kirjandusfestivalist, kus kõneles ühel konverentsil, käis Shangais, kus külastas Cervantese instituuti ja pidas muu hulgas seminari Fudani ülikoolis.[5][6]

Rosa Montero ametliku kodulehe eluloos on märgitud, et "tema ajakirjandustekstid ilmuvad regulaarselt mitmes Ladina-Ameerika ajalehes. Ta on regulaarselt kirjutanud ajalehtedele nagu Clarín (Argentina) ja El Mercurio (Tšiili) ning on teinud kaastööd sellistele meediaväljaannetele nagu Stern (Saksamaa), Libération (Prantsusmaa), La Montagne (Prantsusmaa) ja The Guardian (Suurbritannia). Ta on oma elu jooksul teinud üle 2000 intervjuu (lisaks paljudele teistele Ayatolá Jomeiniga, Yaser Arafatiga, Olof Palmega, Indira Gandhiga, Richard Nixoniga, Julio Cortázariga ja Malalaga) ning tema tehnikat intervjueerijana õpitakse nii Hispaania kui ka Ladina-Ameerika ajakirjanduse ülikoolides."[7]

Kirjanikuna[muuda | muuda lähteteksti]

1979. aastal avaldas Rosa Montero oma debüütraamatu "Crónica del desamor", mis pani tollase Hispaania kirjandusmaailma kihama. Romaani taustaks on naiste vabadusliikumise tipp. See räägib kolmanda isiku perspektiivis kangelanna armastuse ja abielu kogemustest. Naiste eneseteadvuse kirjeldamise ja kujutamise kaudu näitab teos Hispaania naiste kogemusi sotsiaal-poliitilises üleminekus.

Järgnevatel aastatel avaldas ta lisaks lastelugusid ja teoseid ka kümmekond romaani.

1995. aastal avaldas ta teose "Historias de mujeres" ja 2005. aastal anti välja selle hiinakeelne tõlge Nanhai Publishing Company poolt (Hiinas). See raamat sisaldab 16 Lääne silmapaistva naise dokumentaalses stiilis kirjutatud legendilisi elulugusid, sealhulgas ka prantsuse kirjaniku Simone de Beauvoiri, George Sandi ja prantsuse skulptori Camille Claudeli elulugusid.[8]

1997. aastal võitis ta romaaniga "La hija del caníbal" Hispaania Premio Primavera de Novela auhinna.[9] Romaani tõi mehhiklane Antonio Serrano kinoekraanidele samanimelise filmina, "La hija del caníbal".[10]

Eesti keeles on Rosa Montero loomingust ilmunud teos "Hurm ja pimedus" ("Bella y oscura"). See avaldati Marin Mõttuse tõlkes Loomingu Raamatukogu kirjastuselt 1996. aastal.[11]

Rosa Monterot on autasustatud mitu korda ajakirjanikutöö ja kirjandusteoste eest nii kodumaal Hispaanias kui ka väljaspool seda. Tema teoseid on tõlgitud paarikümnesse keelde.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Premio Mundo de Entrevistas, 1978
  • Premio Nacional de Periodismo, 1981 (reportaaži ja artiklite kategoorias)
  • Premio Primavera 1997 ("La hija del caníbal")
  • Premio del Círculo de Críticos de Chile, 1998 (parim romaan "La hija del caníbal")
  • Premio del Círculo de Críticos de Chile, 1999 ("Amantes y enemigos")
  • Premio Qué Leer, 2003 (parim hispaaniakeelne romaan "La loca de la casa")
  • Premio Rodríguez Santamaría, 2004
  • Premio Grinzane Cavour, 2004 (parim võõrkeelne Itaalias avaldatud teos "La loca de la casa")
  • Premio de la Asociación de la Prensa de Madrid, 2005 (kogu oma karjääri eest)
  • Premio Qué Leer 2005 (parim hispaaniakeelne romaan "Historia del Rey Transparente")
  • Premio Roman Primeur, 2006 ("La loca de la casa")
  • Premio Mandarache, 2007 ("Historia del Rey Transparente")
  • Doctor honoris causa Universidad de Puerto Rico, 2010
  • Premio de los Lectores del Festival de Literaturas Europeas de Cognac, 2011 ("Instrucciones para salvar el mundo")
  • Premio Internacional Columnistas del Mundo, 2014
  • Premio de la Crítica de Madrid 2014 ("La ridícula idea de no volver a verte")
  • Premio José Luis Sampedro, 2016 (kogu loomingu eest)
  • Premio a la Trayectoria Profesional del Club Internacional de Prensa, 2017
  • Premio Internacional de Periodismo Manuel Alcántara de la Universidad de Málaga, 2017
  • Premio Nacional de las Letras Españolas, 2017[12]
  • Temanimeline Colegio de Educación Infantil y Primaria (CEIP) Parlas, avati aastal 2012
  • Premio Internacional de Periodismo Ciudad de Cáceres, 2019, Fundación Mercedes Calles y Carlos Ballestero (artikkel "Una ballena varada en una playa" avaldatud ajalehes El País Semanal 9. detsembril 2018, milles käsitletakse Cácerese rongi)
  • Premi Llig Picanya, 2019 (kogu karjääri eest)
  • Premio Ciudad de Alcalá de las Artes y las Letras 2019
  • Premio Leyenda 2019, Asociación de Librerías de Madrid
  • Premio Viajera en el Tiempo 2020
  • Premio a la Solidaridad "Juan Antonio González Caraballo", 2020
  • Premio CEDRO 2020[13][3]
  • Premio Violeta Negra del Festival Toulouse Polars du Sud, 2020 ("Los tiempos del odio")

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Crónica del desamor" (Debate, 1979)
  • "La función Delta" (Debate, 1981)
  • "Te trataré como a una reina" (Seix Barral, 1983)
  • "Amado amo" (Debate, 1988)
  • "Temblor" (Seix Barral, 1990)
  • "Bella y oscura", eesti keeles "Hurm ja pimedus" (Seix Barral, 1993)
  • "La hija del caníbal" (Espasa, 1997)
  • "El corazón del tártaro" (Espasa, 2001)
  • "La loca de la casa" (Alfaguara, 2003)
  • "Historia del Rey Transparente" (Alfaguara, 2005)
  • "Instrucciones para salvar el mundo" (Alfaguara, 2008)
  • "Lágrimas en la lluvia" (Seix Barral, 2011) (Bruna Husky 1)
  • "La ridícula idea de no volver a verte" (Seix Barral, 2013)
  • "El peso del corazón" (Seix Barral, 2015) (Bruna Husky 2)
  • "La carne" (Alfaguara, 2016)
  • "Los tiempos del odio" (Seix Barral, 2018) (Bruna Husky 3)
  • "La buena suerte" (Alfaguara, 2020)

Laste- ja noortekirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "El nido de los sueños" (Siruela, 1991)
  • "Las barbaridades de Bárbara" (Alfaguara Infantil, 1996)
  • "El viaje fantástico de Bárbara" (Alfaguara Infantil, 1997)
  • "Bárbara contra el doctor Colmillos" (Alfaguara Infantil, 1998)

Jutustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Amantes y enemigos. Cuentos de parejas" (Alfaguara, 1998)
  • "Hombres (y algunas mujeres)" (toimetaja, koordinaator, proloog), (Zenda, 2019)

Ajakirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Periodismo y literatura" (Guadarrama, 1973)
  • "España para ti para siempre" (AQ Ediciones, 1976)
  • "Cinco años de país" (Debate, 1982)
  • "La vida desnuda" (Aguilar, 1994)
  • "Historias de mujeres" (Alfaguara, 1995)
  • "Entrevistas" (Aguilar, 1996)
  • "Pasiones" (Aguilar, 1999)
  • "Estampas bostonianas y otros viajes" (Península, 2002)
  • "Lo mejor de Rosa Montero" (Espejo de tinta, 2005)
  • "El amor de mi vida" (Alfaguara, 2011), 1998-2010 aastatel avaldatud artiklid ajalehes El País
  • "Maneras de vivir" (La Pereza Ediciones, 2014)
  • "Nosotras: Historias de mujeres y algo más" (María Herrerose illustratsioonid), (Alfaguara, 2018), täiendatud trükk teosest "Historias de mujeres"
  • "El arte de la entrevista. 40 años de preguntas y respuestas" (Debate, 2019).

Kirjutamiskursus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Escribe con Rosa Montero" (illustreerinud Paula Bonet ) (Alfaguara, 2017)

Teater[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Bruna Husky" (2019). Monoloog, lavastaja Vanessa Montfort, esitaja Salomé Jiménez.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Rosa montero. Biografía" (video). Youtube (hispaania keeles). Vaadatud 2. jaanuar 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  2. ↑ Biblioteca Escolar Juan Leiva. "El grupo de teatro El Tábano ¿Qué fue de tu vida? Rosa Montero. TV pública Argentina (2011)" (video). Vimeo (hispaania keeles).{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 17. detsember 2020 (Vargas, José González). "Rosa Montero recibe el Premio CEDRO por su "defensa de la cultura"". El País (hispaania keeles). Vaadatud 2. jaanuar 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. ↑ Fundación Juan March (2. november 2019). "Rosa Montero: "Espero morirme queriéndolo todo"" (video). Youtube (hispaania keel).{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  5. ↑ "Gira de Rosa Montero en China". Instituto Cervantes (hispaania keel). Vaadatud 2. jaanuar 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  6. ↑ "Rosa Montero, en la celebración del Día Internacional de la Mujer en el Instituto Cervantes de Pekín". exteriores.gob.es (hispaania keeles). 16. märts 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)[alaline kõdulink]
  7. ↑ "BIOGRAFÍA". rosamontero.es (hispaania keeles). Vaadatud 15. november 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  8. ↑ Fernández Rubio, Andrés (12. detsember 1995). "Rosa Montero narra a través de 15 personajes la historia clandestina y rebelde de las mujeres". El País (hispaania keeles). Vaadatud 2. jaanuar 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  9. ↑ Fernández-Santos, Elsa (23. aprill 2997). "Rosa Montero logra el Premio Primavera con una novela negra". El País (hispaania keeles). Vaadatud 2. jaanuar 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  10. ↑ "La hija del caníbal (2003)". filmaffinity (hispaania keeles). Vaadatud 2. jaanuar 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  11. ↑ "Hurm ja pimedus". vanaraamat. Vaadatud 17. jaanuar 2021.
  12. ↑ Alemany, Luis (14. november 2017). "Rosa Montero, Premio Nacional de las Letras: "He aprendido a borrarme en mis libros"". El Mundo (hispaania keeles). Vaadatud 14. november 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  13. ↑ "Rosa Montero, Premio Cedro 2020 por su defensa de los derechos de autor". El Mundo (hispaania keeles). 11. märts 2020. Vaadatud 14. märts 2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rosa_Montero&oldid=6233966"