Richard Taylor (filosoof)

Richard Taylor (5. november 1919 – 30. oktoober 2003 Trumansburgi lähedal) oli USA filosoof ja mesinik.

Ta esitas argumente fatalismi kasuks, oli vooruseetika pooldaja ning kirjutas elu mõttest. Ta on väitnud, et terve mõistus näeb materialismi keha ja vaimu probleemi lahendusena. Tema tuntuim raamat on "Metaphysics" (1. trükk 1963).

Tema doktoritöö juhendaja Browni Ülikoolis oli Roderick Chisholm. Taylori õpilaste seas olid Norman Bowie, Steven Cahn, Myles Brand, Keith Lehrer, Eric Mack ja Peter van Inwagen.

Ta pidas mesilasi 300 tarus.

Tayloril oli tavaks võtta loengutele koer kaasa ning suitsetada loengu ajal piipu või juua teed.

Taylor tegeles elu lõpuni tõsiselt filosoofiaga. Ta suri kopsuvähki, mis diagnoositi umbes aasta enne tema surma.

Looming

Elu mõte

Artiklis "The Meaning of Life" ütleb Taylor, et küsimust, kas elul on mõte, on raske tõlgendada. See küsimus tekitab piinlikkust, ja kui sellest küsimusest lahti ei saa, tahaks selle vähemalt kinni katta. Ometi tundub igale mõistlikule inimesele, et see on tähtis küsimus. Raske on aru saada, mida mõttekus siin tähendab; mõttetus on võib-olla arusaadavam. Kui me mõttetut elu selgelt ette kujutame, siis saame ehk küsimusest paremini aru.

Mõttetu elu võrdpilt on Sisyphose müüt. Sisyphos reetis surelikele jumalate saladused, ja jumalad mõistsid ta selle eest lõputult veeretama mäest üles kivi, mis mäe tipust iga kord kohe jälle alla veereb. Sisyphosel pole isegi võimalust surra, mis teda vähemalt sellest mõttetusest päästaks. Kui Sisyphos tegeleks sellega mõne aja ning võib-olla lõpuks kurnatuna kokku kukuks, aga tegeleks pärast millegagi, millest rohkem tolku oleks, siis see ei oleks nii mõttetu; see oleks halb unenägu, millest ärgatakse. Aga tema mõttetu vaev on reaalsus, millest pole ärkamist. Ta ei jõua sammugi lähemale oma süü lunastamisele. See müüt on alati kütkestanud, sest see on nii mitmetähenduslik. Vanaajal on seda peetud öö ja päeva vaheldumise või lainete loksumise sümboliks. Kõige tavalisema tõlgenduse järgi sümboliseerib see meie igavest võitlust ja kustumatut vaimu, otsustavust üha uuesti proovida, kuigi lootust on vähe. Seda tõlgendust toetab versioon, mille järgi Sisyphosel kästi veeretada kivi mäest üles, et see lõpuks veereks teiselt poolt alla, aga see tal kunagi ei õnnestunud. Aga kuidas seda ka tõlgendada, igatahes on siin korduv, tsükliline tegevus, millest kunagi mingit tolku ei ole. Me võime seda ka teisiti ette kujutada. See tegevus ei pea tingimata olema piinarikas ega vaevaline. Sisyphose müüdis ei ole kohutav ja mõttetuks tegev mitte see, et ta näeb tohutult vaeva, vaid see, et sellest, mida Sisyphos teeb, ei ole mingit tolku. Kui nendest kividest koguneks mäe tippu ilus ja püsiv tempel, siis mõttetus oleks kadunud. Võiks ehk küll öelda, et asi polnud seda vaeva väärt, aga ei saaks öelda, et sel vaeval üldse mõtet ei olnud.

Teeme algses müüdis teise muudatuse. Jumalad andsid Sisyphosele tungi kive veeretada (selleks panid nad tema verre mingi keemilise aine). Me ütleksime, et see tung on perversne, sest meie meelest pole mingit põhjust, miks keegi peaks püsivalt ja küllastamatult soovima kive veeretada. Niipea kui Sisyphos on ühe kivi mäkke veeretanud, on tal vastupandamatu soov teist kivi veeretama hakata. Nüüd Sisyphos saab täpselt seda, mida ta soovib, sest ta soovibki seda, mis on talle karistuseks määratud. Nüüd ei ole Sisyphosel mitte lõputu karistus, vaid lõputu soovide täitumine, mis on täiesti tagatud. Muidu oleks ta sügavalt soovinud puhkust ning eelistanud isegi surma, mis oleks teda igavesest tüdimusest ja mõttetusest vabastanud, nüüd aga on tema elu täis missiooni ja mõtet, ja talle tundub, nagu ta oleks paradiisi pääsenud. Surmagi pole tal tarvis karta. Asjaoludes pole midagi muutunud, ainult Sisyphose hoiak on nüüd teine. Aga see pole muutunud järelemõtlemise ega veenmise tulemusel, vaid aine tõttu, mis nüüd tema veres on.

Mõttekus peaks olema sellise mõttetuse vastand. Tegevusel, isegi pikal ja korduval, on mõte, kui sel on mingi tähenduslik kulminatsioon, mingi enam-vähem püsiv eesmärk, mida saab pidada tegevuse suunaks. Aga me nägime, kuidas objektiivselt mõttetu elu võib subjekti jaoks siiski mõtte omandada. Kumba neist piltidest elu tegelikult meenutab? Ärme alusta oma elust, sest siin on meil suure eelarvamused ja soovid, vaid elust üldse, mis on kõigile olenditele ühine. Tuleb välja, et sellel kõigel on teatud muster. Võtame näiteks Uus-Meremaa sügavad koopad, mille põhjas on vaga vesi ning mille seinad ja põrandad on kaetud maheda valgusega. Valgus koosneb täppidest, need on inetute tõukude valgust kiirgavad sabad, mis on mõeldud putukate ligimeelitamiseks. Kui putukas satub lähedusse, jääb ta kleepuva niidi külge ja uss sööb ta ära. Pime uss ootab hauavaikuses, kuni ta süüa saab, ja nii lõputult edasi. Ja mis sest tolku on? Vastsest saab lõpuks tilluke valmik, kel pole suud, millega süüa, ning elab ainult päeva või paar. Kui valmik on paaritunud ja munenud, satub ta ise niidi külge ja tõugud söövad ta ära; tema elu ainus mõte on nüüd täidetud. Nii on see miljoneid aastaid olnud ja võib miljoneid aastaid edasi kesta. Kõigi elusolenditega on põhimõtteliselt sama lugu. Ühe tsikaadi vastne kaevub 17 aastaks maa alla ning tuleb siis lühikeseks lennuks maa alt välja, muneb ja sureb. Mis mõte sel kõigel on, millise triumfini see võiks lõpuks viia ja miks see peaks lõputult jätkuma, kuskile välja viimata? Ei olegi mingit mõtet, ei viigi kuskile välja, kõik jääbki korduma. Elusolendil ei ole muud mõtet peale elu enda. Maailma elu on tohutu masin, mis toitub iseendast, käib aina edasi ja ei vii kuskile välja. Meiegi oleme selle osa. Meie erinevus teistest loomadest ei ole nii suur, nagu me arvame. Paljud erinevused on lihtsalt leiutatud, ja ükski neist ei tühista Sisyphose ja kõige elusa elu mõttetust. Me teadvustame oma tegevust. Oma eesmärkidest oleme vähemalt osaliselt teadlikud, isegi juhul, kui me neid ei vali, ja seetõttu saame neile hinnangut anda. Meil on ajalugu, nii et iga põlvkond ei ole eelmistega täpselt sarnane. Ent kui me oma kujutluses seome oma tahte elu küljest lahti ja ignoreerime sügavat huvi, mis meil oma elu vastu on, siis me leiame, et meie elu on Sisyphose eluga üsna sarnane. Kõik eesmärgid on mööduva tähtsusega, ja kui üks eesmärk on saavutatud, asume kohe järgmise kallale, nagu eelmist poleks olnudki, ja järgmine on põhimõtteliselt sama mis eelmine. Ja kui me arvame, et sel siginal-saginal on mõte, et tulemuses on midagi jäävat ja väga väärtuslikku, mille väärtus ei sõltu meie sügavast huvist, siis me oleme lihtsalt pealiskaudsed. Suurem osa pingutustest on suunatud kodu ja perekonna rajamisele ja jäädvustamisele, aga järglasedki teevad sama mis meie. Iga päev on nagu samm Sisyphose teekonnas mäkke, ainult et meie jätame kivi uuesti ülesveeretamise lastele. Isegi kui Sisyphose tööst peaks sündima tempel, on sel tähtsust ainult juhul, kui see jääbki püsima. Meie saavutused võivad küll olla ilusad, kuid enamasti on need seebimullid. Ja kui nad jäävadki püsima, saavad neist varsti kurioosumid nagu Egiptuse püramiidid, ja teised jätkavad mõttetut sebimist. Riigid on rajatud oma loojate kontidele, kuid peagi need hävivad ja nende rusudele rajatakse uued, jne. See, mis käib inimeste kohta, käib rahvaste, inimsoo ja kogu elu kohta. Templist on saanud varemed ja prügi. Kui küsitakse: "Milleks?", siis vastatakse: selleks et sama võiks igavesti jätkuda. Kaugemalt vaadates on Sisyphose ja meie elul samad kontuurid, nii et pole ime, et me leiutame viise, kuidas seda eitada, taeva, mis ei hävi. Isegi filosoofiad räägivad jäävatest hüvedest, mille poole püüelda, alates Platoni leiutatud muutumatutest ideedest kuni Aquino Thomase õndsa nägemuse ja uusajal leitatud jäävuse ideaalideni. Kui need ei veena, siis manatakse silme ette maised ideaalid, nagu üleüldine õiglus ja vendlus, mille poole püüelda. Keegi muidugi ei usu, et selline seisund oleks lõplik, ega tahagi seda, sest siis poleks inimese elu enam võitlus.

Aga on veel midagi, mille tähtsust me pole uurinud, nimelt vaimuseisund ja tunne, millega me Sisyphose kombel vaeva näeme. Kui Sisyphosel oleks suur vaigistamatu soov teha just seda, mida ta teeb, siis tema elul oleks tema jaoks ikkagi mõte. Irratsionaalne muidugi, sest see oleks keemilise aine tekitatud, aga ikkagi mõte. Ja kas mitte see mõte poleks võrreldamatult parem kui templi ehitamine? Oletame, et ta sai templi valmis. Ja nüüd tal pole igavesti enam muud teha kui templit kontempleerida, ilma et ta saaks sellele midagi lisada. See oleks lõputu igavus. Mõtte me oleme tema töösse küll pannud, aga nüüd on igavese ja mõttetu tegevuse asemel igavene ja mõttetu tegevusetus. Võtame nüüd jälle mängu oma tahte, oma sügava huvi selle vastu, mida me leiame end tegemas. Siis tuleb välja, et me elame küll Sisyphose moodi, aga lõputu igavuse mõttetust meie elus ei ole. See veider mõttekus, mis meie elul on, ongi see sisemine sund teha seda, mida meid on pandud siia tegema, ning jätkata seda igavesti. See on kõige paradiislikum, mida meil on lootust saada, aga see-eest me väldime tõelist põrgut. Kui iidse tsivilisatsiooni rajajad näeksid, kuidas arheoloogid kaevavad välja nende triviaalseid jäänuseid, siis neile tunduks, et nende elule ei andnud mõtet see, mille nad rajasid, vaid rajamine ise. See, mille kallal nad päevast päeva vaeva nägid, oligi see, mida nad sügavalt tahtsid, millest nad olid huvitatud, ja polnud vajadust mõtte järele küsida. Nii tulebki vaadata kogu oma elule ja igale päevale ja hetkele selles, riigi ja rahva elule, liigi elule, maailma elule, kõige elusa elule. Isegi hõõguvad tõugud näevad teisiti välja, kui püüda nende elule teisiti vaadata. Elu mõte on neil ja meil kõigil veres, nii nagu Sisyphosel oli veres lõputult kive veeretada sest ajast peale, kui jumalad talle halastasid. Me ei tee esimest hingetõmmetki, kui meis ei ole seda tahtmist elada. Me ei küsi, kas seda tasub või kas sellest tuleb midagi tähtsat välja. Elu mõte on elamises, nii nagu minu loomus on elamine. Ei loe, mida oleme rajanud, vaid see, et saaksime hakata rajama uut lossi, uut seebimulli. Sama lugu on lastega ja lastelastega, ja kui filosoof kaldub selles nägema Sisyphose mustrit ja heidab meelt, siis sellepärast, et seda mõtet, mida ta otsib, ei ole olemas, ja hea on, et ei ole. Elu mõte on meie sees, seda ei saada väljastpoolt, ja see on palju ilusam ja jäävam kui mis tahes paradiis, millest inimesed on unistanud või mida nad on igatsenud.

Tsitaate

• "Selle asemel et eeldada, kunstiteos peab olema miski, mida kõik saavad vaadata — iuuletus, maal, raamat, suur hoone – mõtle selle peale, et teha omaenda elust kunstiteos. Sul on kõigepealt sina ise ja teadmata pikkusega aeg selle kallal töötamiseks. Sa ei pea olema see, mis sa oled, ja isegi kui sa oled täiesti rahul sellega, mis sa oled, ei ole sul raske mõelda milleski veel suuremast, milleks sa võid saada. See ei pea olema midagi vaatamisväärset ega isegi midagi, mis tõmbab teiste tähelepani. See on omamoodi ekstsellents, mille sa enda jaoks kavandada ja siis saavutad selle, miski, millele sa võid ausa enesekiitusega pilgu heita ja selle üle uhke olla. (Restoring Pride: The Lost Virtue of Our Age (1995), lk 64)
• "Paljud inimesed ... lähevad läbi elu vaevalt mõne algupärase mõttega; lasevad end tõmmata ühelt naudingult või lõbustuselt teisele; teenivad elatist, tehes, mida keegi teine on ette kirjutanud; põgenevad igavuse eest nii hästi, kui saavad; abielluvad ja saavad lapsi; ja siis, olemata korda saatnud midagi, millel oleks ainulaadne tähtsus, surevad ja kõdunevad nagu iga loom." (Restoring Pride, lk 115)

Publikatsioone

• The Will to Live: Selected Writings of Arthur Schopenhauer (1962)
• Fatalism. – Philosophical Review, 1962, kd 71, nr 1, lk 56–66.
• Metaphysics (1963, 4. trükk 1992)
• Action and Purpose (1966)
• Good and Evil (1970)
  • The Meaning of Life. Veebiversioon
• Ethics, Faith, and Reason (1985)
  • retsensioon: Michael Durrant, Philosophical Books, 1986 (27)
  • retsensioon: T. J. Christlieb, Faith and Philosophy 1988 (5)
• John Donnelly (toim). Reflective Wisdom: Richard Taylor on Issues that Matter, 1989.
• Virtue Ethics (1991)
• Restoring Pride: The Lost Virtue of Our Age (1995)
• Understanding Marriage (2004)
• The Comb Honey Book
• The Joy of Beekeeping

Kirjandus

• Peter van Inwagen (toim). Time and Cause: Essays Presented to Richard Taylor, 1980.
• Richard Taylor (1919-2003). – Bee Culture Magazine, 2004, kd 132, nr 1.
• John Donnelly. Reflective Wisdom, Prometheus Books 2007, ISBN 0-87975-522-9
• Russell LaScola. Common Sense Approach to the Mind-body Problem: A Critique of Richard Taylor. – Journal of Philosophical Research, 1992, kd 17, lk 279–286.
• Fate, Time, and Language: An Essay on Free Will (2011)

Välislingid

• Is the basis of morality natural or supernatural?, debatt William Lane Craigiga (1993)
• Tim Madigan, Barry Gan, Robert L. Holmes. Richard Taylor Remembered, philosophynow.org, 2004