Pikaajaline hooldus
Pikaajaline hooldus tähendab hoolduse tagamist isikule, kes vajab igapäevaelu korraldamisel abi pikema aja jooksul, kuna tema füüsilised või vaimsed võimed või töövõime on vähenenud.
Pikaajaline hooldus sisaldab tervishoiuteenuseid, hooldust ja isiku igapäevast toimetulekut toetavaid teenuseid, mida pakutakse eesmärgiga leevendada ja vähendada valu, juhtida terviseseisundi kulgu, pidurdada ja vältida selle halvenemist, hooldada isikut ning abistada teda iseseisva toimetuleku võimaldamiseks igapäevaelu toimingutes.[1]
Turu-uuringute AS-i tehtud uuringu kohaselt elab Eestis 160 900 – 190 500 inimest, kes kasutavad oma igapäevastes toimetustes kõrvalabi.[2]
Pikaajalise hoolduse vajadus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti tulevased demograafilised trendid sarnanevad Euroopa üldiste trendidega: rahvastik vananeb ja abivajadus suureneb. Eakate osakaal kasvab Eestis järgmiste kümnendite jooksul Euroopa keskmisega samas tempos. Eestis kasvab veidi kiiremini väga eakate (üle 80-aastaste) osakaal kogu rahvastikus. 2050. aastaks on üle 80-aastaste inimeste arv nüüdsega võrreldes peaaegu kahekordistunud. Abivajadus igapäevatoimingutes on keskmisest suurem üle 65-aastaste inimeste seas. Siiski esineb Eestis kõikides vanusegruppides Euroopa keskmisega võrreldes rohkem igapäevategevusi takistavaid piiranguid. [2] Kui pikem eluiga ei ole seotud pikemate tervena elatud aastatega, siis võib suureneda pikaajalise hoolduse teenuste vajadus Eestis mitu korda.[3]
Pikaajalise hoolduse rahastus[muuda | muuda lähteteksti]
Riikides rahastatakse pikaajalist hooldust peamiselt kolmest allikast:
- sotsiaalkaitse (riigi)eelarve üldistest tuludest;
- sotsiaalkindlustuse sissemaksetest;
- individuaalsetest sissetulekutest, kogutud säästudest, varadest või seonduvalt erakindlustuse preemiatest.
Praktikas rahastavad paljud riigid avaliku sektori pikaajalise hoolduse kulusid samaaegselt mitmest eelloetletud allikast. Sealhulgas ka Eestis rahastatakse pikaajalist hooldust nii sotsiaalkindlustusmaksetest (s.o ravikindlustuse maksed), riigieelarve sotsiaalkaitse üldistest tuludest (s.o hoolekande kulud), riigieelarve eraldistest (nt riigieelarve eraldised ravikindlustuse jätkusuutlikkuse parandamiseks) ning samuti tehakse investeeringuid Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi vahenditest.[4]
Eesti avaliku sektori kulutused pikaajalisele hooldusele jagunevad sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse vahel: jooksvalt rahastatud ravikindlustusest rahastatakse hooldusega seotud tervishoiuteenuseid (näiteks koduõendusteenus, iseseisev statsionaarne õendusabi), jooksvalt rahastatud sotsiaalkaitsest hooldusega seotud hoolekandeteenuseid (näiteks institutsionaalsed ja toetavad erihoolekandeteenused, väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus). Siinjuures teenuste korralduse järgi jagavad teenuste osutamist ja seeläbi ka kulusid keskvalitsus läbi Sotsiaalkindlustusameti (erihoolekandeteenused) ja kohalikud omavalitsused (nt hooldus hoolekandeasutuses).[4]
Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi tervikuna iseloomustab teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes madal rahastamise tase – kui Euroopa Liidus keskmiselt panustatakse sotsiaalkaitsele ligi 28% SKP-st, siis Eestis ligi 16%. Ka Eesti maksukoormus on tervikuna väiksem kui Euroopa Liidu riikides keskmiselt, kuid võrreldav OECD riikide keskmisega. Võimaliku pikaajalise hoolduse kulude kasvu järel oleks Eesti ikka madalate sotsiaalkaitse kuludega riikide tasemel.[4]
Pikaajalise hoolduse tulevik[muuda | muuda lähteteksti]
Üks olulisemaid praktilisi küsimusi Eestis on pikaajalise hoolduse vastutuse jagamine keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel. See on pikaajalise hoolduse teenuste väljakujunemise eeltingimus. Otsustust vajab nii vastutus teenusstandardite väljatöötamise eest, teenuste korraldamise jaotus tasandite vahel kui ka rahastus. Eesti kohalikud omavalitsused on pigem liiga väikesed, et omaenda teenusstandardeid välja töötada. Ühtlasem teenuste tase vähendab pikaajalise hoolduse teenuste turismi ning võimaldab paremini planeerida inimeste isiklikke ressursse tulevikuks. [2]
Kogu Eestis ühtlase teenuse tagamiseks on määrava tähtsusega küsimus, kas iga kohalik omavalitsus on suuteline rahalises mõttes oma piirkonnas kvaliteetset pikaajalise hoolduse teenust osutama. Vastutuse jaotamist pikaajalises hoolduses komplitseerib asjaolu, et tegemist on ühtlasi nii tervishoiu kui ka sotsiaalvaldkonna teemaga. Mitmed riigid (nt Holland) on sidunud pikaajalise hoolduse tugevalt tervisekindlustussüsteemiga. Eestis püütakse tagada, et sotsiaaltöötajad on seotud perearstikeskustega ning neil on kohustus olla regulaarselt ühenduses riskirühmadega, et ennetada tekkivaid terviseprobleeme ning tagada sujuv koostöö tervishoiusektoriga. Kuna suur osa abivajadusest ei ole seotud meditsiiniliste probleemidega ning eeldab pigem kohaliku omavalitsuse teiste teenustega ühte jalga astumist, võib ravisüsteemiga liitmine tähendada liigset tsentraliseerimist, mis viib kohalike omavalitsuste rolli ja sotsiaalsete tugiteenuste vähenemiseni.[2] Tulevikus on võimalik leida pikaajalise hoolduse valdkonnas muidki lahendusi, arvestades teenuse jagunemist riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel ning potentsiaalseid rahastusallikaid, näiteks:
- hoolduskindlustuse mudel (keskne korraldus, riiklik rahastus),
- elustiilimudel (keskne korraldus, erarahastus),
- KOV-kogukonna sünergia (kohalik korraldus, riiklik rahastus),
- turumajanduslik mudel (kohalik korraldus, erarahastus).[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Sotsiaalhoolekande seadus. Riigi Teataja". www.riigiteataja.ee. Vaadatud 20. septembril 2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Pikaajalise hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035". Arenguseire Keskus. Vaadatud 20. septembril 2023.
- ↑ "Pikaajalise hoolduse tulevik on keeruline, kuid lootusrikas | Tervise Arengu Instituut". tai.ee. Vaadatud 20. septembril 2023.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Pikaajalise hoolduse rahastamise väljakutsed ja lahendused". Arenguseire Keskus. Vaadatud 20. septembril 2023.