Pergamoni altar

Allikas: Vikipeedia
Pergamoni altari osaline rekonstruktsioon Berliinis Pergamoni muuseumis.
Pergamoni altari gigantide reljeefi idakülje detail.

Pergamoni altar on monumentaalne altar, mis ehitati kuningas Eumenes II ajal 2. sajandi esimesel poolel eKr Väike-Aasia linna Pergamoni akropolile.

Altari põhja pindala oli 35,64 × 33,40 meetrit, juba ainuüksi trepi laius oli ligi 20 meetrit. Altari soklit kaunistas kõrgreljeef, mis kujutas Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud gigantide võitlust Olümpose jumalatega ehk gigantomahhiat. Altari seinal asuval teisel friisil jutustatakse üksteisele järgnevate reljeefide tsükli kaudu müüt Telephosest. Telephost, kes oli müüdi järgi Heraklese ning Arkaadia linna Tegea kuninga Aleose tütre Auge poeg, peeti Pergamoni linna müütiliseks rajajaks.

1878. aastal alustas saksa insener Carl Humann Pergamoni akropolil ametlikke väljakaevamisi, mis jõudsid ajutise lõpuni 1886. Väljakaevamiste põhieesmärk oli altari friiside leidmine ning altari vundamendi lahtikaevamine. Hiljem kaevati lahti ka Pergamoni akropoli teisi ehitisi. Türgi valitsusega peetud läbirääkimiste tulemusel lubati kõik toona leitud altarifriisi fragmendid Berliini muuseumidele.

Berliinis panid itaalia restauraatorid friisi tuhandeist fragmentidest uuesti kokku. Et friisi tervikuna eksponeerida, ehitati Berliini Muuseumisaarele eraldi muuseum. 1901. aastal valminud esialgne ehitis lammutati 1909. aastal, et ehitada suurem hoone. Seal eksponeeritud friiside ning altari läänekülje rekonstruktsiooni järgi hakati seda muuseumihoonet nimetama Pergamoni muuseumiks. Pergamoni altar on Muuseumisaare antiigikogude tuntuim eksponaat.

Altar antiikajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hellenistlik valitsejabüst, arvatavasti Attalos I. 2. saj. algus eKr, valge marmor. Asub Berliinis Pergamoni muuseumis.

Ajalooline taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Philetairose poolt 3. sajandi alguses eKr asutatud Pergamon oli esmalt Seleukiidide riigi osa. Alles Attalos I, pärast Philetairost valitsenud Eumenes I järglane ja adoptiivpoeg, astus sammu täieliku iseseisvuse poole ning kuulutas end pärast võitu galatite hõimu üle 238 eKr kuningaks. Võit galatite üle, kes olid Pergamoni ohustanud, kinnitas Attalose võimu, mida too püüdis veelgi kindlustada. Vallutustega Väike-Aasias suutis ta nõrgenenud Seleukiidide arvelt lühikeseks ajaks oma riigi territooriumi suurendada. Ka Seleukiidide vasturünnak Antiochos II juhtimisel, mis jõudis Pergamoni väravateni, ei suutnud riigi iseseisvust lõpetada. Kuna Seleukiidid olid ida pool jälle tugevamaks muutunud, pöördus Attalos läände, Kreekasse, ning suutis vallutada peaaegu kogu Euboia. Tema poeg Eumenes II tõrjus taas kord tagasi galatite rünnakud. Ta valitses koos oma venna ja kaasregendi Attalos II-ga, kes pidi talle ka troonil järgnema. 188 eKr suutis Eumenes II tänu liidule Roomaga sõlmida Apameia rahu ning seeläbi vähendada Seleukiidide mõju Väike-Aasias. Attaliidid oli seega tugevnev jõud, mis soovis esinduslike ehitiste abil oma tähtsust näidata ka väljapoole.

Altari rajamine, dateerimine ja funktsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu enamik noori dünastiaid, püüdsid ka Attaliidid end legitimeerida monumentaalsete ehitiste rajamise kaudu. Seetõttu on altari kavandamisel ja rajamisel ka poliitiline dimensioon.

Teaduslikes käsitlustes lähtuti osalt veel kuni 20. sajandi teise pooleni arusaamast, et altari laskis rajada 184. a. eKr Eumenes II pärast võitu keldi hõimu tolistoboogide üle, kelle eesotsas oli Ortiagon.[1] Seejärel on arheoloogiliste leidude ja ajaloosündmuste põhjal arutluse all olnud hilisemad ajahetked. Ei ole tingimata kohustuslik siduda altari rajamist konkreetsete sõjaliste sündmustega, nagu roomlaste ja Eumenes II liidu võit Antiochos III üle aastal 188 eKr või Eumenes II võit galatite üle aastal 166 eKr. Altariehitise ja selle friiside uuringud on näidanud, et tegemist ei pruugi olla võidumonumendiks loodud rajatisega. Pergamonlaste võidumonumentide ülesehitus on kirjanduslike ja monumentaalsete allikate põhjal teada. Kuulsaimad on rooma koopiatena säilinud "suure gallialase" pronksskulptuurid, pärast Attalos I poolt tolistoboogide üle saavutud võitu loodud alistatud keltide kujutised ning ka saagiks saadud relvi kujutavad reljeefid Pergamoni Athena templist, kuhu Eumenes II oli need võitutoovale jumalannale pühenduseks kinkinud pärast võitu Seleukidiide ja nende liitlaste üle 188. aastal eKr.

Pergamoni altari nn gigantide friis väldib üldiselt viiteid konkreetsetele sõjakäikudele, välja arvatud "makedoonlaste täht" ühe gigandi ümarkilbil, mis on näha idakülje friisil, või keldi pikliku kujuga kilp, mis on kujutatud ühe jumala käes põhjafriisil.

Idafriis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõunafriis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjafriis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Bernard Andreae, "Datierung und Bedeutung des Telephosfrieses im Zusammenhang mit den übrigen Stiftungen der Ataliden von Pergamon." Raamatus: Wolf-Dieter Heilmeyer (Hrsg.), Der Pergamonaltar. Die neue Präsentation nach Restaurierung des Telephosfrieses, Tübingen: Wasmuth, 1997, lk. 67.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]