Põimsus

Põimsus (võõrsõnana komplekssus, inglise complexity) iseloomustab sellise süsteemi (või mudeli) -terviku käitumist, mille komponendid toimivad üheskoos, funktsionaalselt kokku põimituina, vastastikuses sõltuvuses olles ja teineteist erinevatel viisidel mõjutades, kuid seejuures järgides iga komponendi enda lokaalset olemust, sihti, ülesannet või juhiseid. Põimsust loetakse iseorganiseerumisega seotud looduslike ja sotsiaalsete süsteemide loomupäraseks omaduseks. Süsteemide põimne käsitlus püüab vaadelda süsteeme tervikutena, vastandudes seeläbi reduktsionismile.

Põimsus ilmneb sünergiana – põimsüsteemi (võõrsõnana komplekssüsteemi) tervikliku toimimise efektina – mis nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt ületab põimsüsteemi eraldi komponentide või allsüsteemide toimimise efektide summa. Samas ei pruugi põimsüsteemi kui terviku ülesanne või toime kattuda ühegi tema koostisesse kuuluva komponendi või allsüsteemi omaülesande või -toimega.

Põimsuse hulk (põimsusaste) on seda suurem, mida rohkem sisaldab süsteem erinevate omaülesannetega allsüsteeme ja nendevahelisi seoseid. Põimsüsteem kui orgaaniline tervik ongi defineeritav ainult läbi kõikide oma allsüsteemide koostoime. Allsüsteemide hulga kasvades suureneb süsteemi energiatarve ja süsteemi põimsus, kusjuures kõrgemast põimsustasemest tingituna võib süsteemi toimimisse lisanduda mittelineaarsust, määramatust, uusi tagasiside ahelaid, hierarhilist dünaamikat, iseorganiseerumis- ja adopteerumisvõimekust vms.

Põimsustaseme langemisel energiasisendi kahanemise ja/või mõne allsüsteemi tõrke tõttu võib iseorganiseeruv süsteemitervik oma allsüsteemide hulka spontaanselt ning järsult vähendada ehk kollapseeruda, et sel moel adopteeruda muutunud tingimustega. Kollapsiprotsess peatub põimsustasemel, kus keskkonnast saadav energiasisend ja/või allsüsteemide hulk võimaldab vähenenud põimsustasemega süsteemil edasi toimida. Kui olud halvenevad sedavõrd, et põimsustase kukub alla süsteemi sünergia püsimiseks kriitilise piiri, lakkab kogu põimsüsteem olemast (nt elusorganismid) või laguneb eraldiseisvateks allsüsteemideks. Sotsiaalsete süsteemide puhul on põimsuse kollapsi tuntumaid näiteid Lääne-Rooma impeeriumi organiseerituse asendumine Euroopa varakeskaegse elukorraldusega või ka Nõukogude Liidu kollaps.

Mõistest "põimsus" ja seonduvast etümoloogiast

Mõistena kiideti "põimsus" sobivaks 2023 aasta Sõnause konkursil. Kasutatud on seda alates 2017 aastast . Uudissõna vajadus tulenes sellest, et kahetsusväärselt tihti ja olulist vääritimõistmist tekitavalt levis mõistete komplekssus ja keerukus omavaheline segiajamine. Tegelikult aetakse ka inglise keeleruumis pahatihti segi komplekssus (inglise complexity) ja komplitseeritus (inglise complicated).

Vastavate eestikeelsete väljenditena on põimsus ja keerukus omavahel oluliselt paremini eristatavad nii terminoloogiliselt kui etümoloogiliselt

Võõrsõna „komplekssus“ inglise vaste complexity tuleb ladina sõnadest com (eesti kokku) ning plex (eesti põimima või kuduma), tähistades lahutamatut seotust, funktsionaalset kokkupõimitust, vastastikust sõltuvust (nt valmis kampsun koosneb katkematult põimunud lõngadest, töötav masin korras agregaatidest, elusolend toimivaist organeist vms). Eesti vaste „põimsus“ tüveks on läänemeresoome-saami poimia, millest lähtub eestikeelne kokku põimima, punuma, mustriks kuduma. See sobib hästi ka termini „komplekssus“ ladina algupäras leiduva sisu ning mõttega.

Võõrsõna "komplitseeritus" inglise vaste complicated tuleb ladina sõnadest com (eesti kokku) ja plic (eesti voltima, mähkima), tähistades mitmekihilisust, eri tasandeiks korrutatust, mida saab kirjeldada olemusliku struktuuri raskelt-jälgitavusena, pinnapealsel vaatlusel arusaamatuks jäämisena (nt lõngapundar, kellamehhanism, kooliülesanne vms). Eesti vaste „keerukus“ tüveks on läänemeresoome-saami kierd, millest lähtub eestikeelne keerama, kokku keerutama, mähkima, rullima. See sobib hästi termini „komplitseeritus“ ladina algupäras leiduva sisu ning mõttega.

Põimsuse ja keerukuse suhetest võib mõelda ka, et nii põimsat kui ka keerukat artefaktset süsteemi saab osadeks võtta ja uuesti kokku panna. Nagu näiteks kellamehhanismi või autot. Kuid põimsat iseorganiseeruvat süsteemi pole võimalik seda kahjustamata osadeks võtta. Kui näiteks süsteemist "elav keha" eraldada aju ja asetada hiljem kohale tagasi, on süsteemi keerukus põhimõtteliselt taastatud. Kuid süsteemi põimsus on pöördumatult vähenenud ja kadunud sünergeetiline efekt, mida nimetatakse elususeks.