Osalusepistemoloogia
Osalusepistemoloogia on filosoofiline hoiak, mille järgi tähendus ei ole positivistlike vaadete kohaselt ainult väljaspool inimmõistust (objektiivses maailmas, mis ootab avastamist) ega ei ole postmodernistlike või konstruktivistlike vaadete kohaselt ainult subjektiivne inimmõistuse poolt konstrueeritud või projitseeritud tähendus olemuslikult mõttetusse maailma.[1]
Teadmisi välisest maailmast korrastab subjektiivne mõistus ja mõtlemine ei peegelda objektiivset tõde välisusest. Osalusepistemoloogias tunnustatakse üheltpoolt tunnetuse tõlgenduslikkust ja konstrueeritust, ning teisalt looduse korrastuse avaldumist inimmõistuse kaudu. Kartesiaanlik-kantiaanlik dualistlik epistemoloogia pole osalusepistemoloogia vastand, vaid selle oluline alamhulk.[2]