Monadoloogia

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Leibnizi teosest: monadoloogiaks võidakse nimetada ka mis tahes õpetust monaadidest, sealhulgas Leibnizi õpetust monaadidest

Lehekülg "Monadoloogia" käsikirjast

"Monadoloogia" on Gottfried Wilhelm Leibnizi filosoofiline teos. Raamat ilmus prantsuse keeles 1714 ning koosneb 90 paragrahvist.

Teos on Leibnizi filosoofia lühikokkuvõte.

Väljaanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leibnizi eluajal "Monadoloogiat" välja ei antud[1]. Et töö autoritekstis pealkirja ei olnud, on olemas erinevate pealkirjadega publikatsioonid[2]. Esimest korda anti see teos välja saksa keeles: "Lehrsätze über die Monadologie…", Frankfurt-Leipzig 1720, ning uustrükk ilmus 1740[3]. Seejärel ilmus tõlge ladina keelde pealkirjaga "Principia philosophiae…" sarjas "Acta eruditorum Lipsiae publicantur", Supplemente, kd. 7, sect. 11, 1721[4]. Töö prantsuskeelse originaali andis Erdmann koos "Uute esseedega" välja alles 1840 (Opera philosophica…, kd 1—2, В.)[5]. Originaali parimad väljaanded kuuluvad Guyot'le (1904) ja Robinet'le[6]. Parimaks saksakeelseks väljaandeks peetakse 1956. aasta väljaannet[7].

Sisu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Monadoloogia on õpetus monaadidest, st reaalsuse algelementidest, lihtsatest substantsidest. See on Leibnizi metafüüsika.

Ürgmonaad on Jumal. Kõik teised monaadid on tema loodud. Ainult Jumal võib neid hävitada või luua; nad ei saa ise tekkida ega hävida.

Maailm koosneb paljude monaadide agregaatidest. Kõik monaadid on omavahel erinevad. Nad on otsekui entelehhiatena autonoomselt tegevad. Neil on tajumise himu ja võime.

Iga taim, iga mineraal ning koguni iga mateeria osake (kuni lõputult väiksemani, mis on monaad ise) on keha, mille juurde kuulub monaad; neil monaadidel on teadvustamata kujutluste erinevad astmed. Ka inimese hing (vaim) on monaad, mis erineb loomadest ainult selle poolest, et tal on mõistus. Tajumustele ja himudele lisandub veel apertseptsioon (enesetaju, eneseteadvus) ning paratamatute ja igaveste tõdede taipamine, millega on seotud võimalik kujutlus jumalast endast. Leibniz seostab sellega ka inimeste (vaimude) kalduvust ühiselule Jumala riigi moraalses maailmas.

Ainult Jumalal on adekvaatsed ja täielikud monadoloogilised kujutlused, sest temal kui ülimal ja absoluutselt täiuslikul substantsil on ka kõrgeim reaalsuse määr: tema reaalsus ei ole millegagi piiratud.

Iga monaad jääb enese piiridesse: miski ei tule temast välja ja miski ei lähe temasse sisse. Neil ei ole "aknaid", mistõttu nad ei saa ka üksteist mõjutada. Ometi on igaüks neist omaette universumi alaline elav peegel. Iga monaad väljendab vastavalt oma olemise astmele elava peeglina oma vaatepunktist kogu maailma. Siiski ei taju ükski monaad (peale Jumala, kes on hoolitsenud täieliku proportsionaalsuse eest) universumit kunagi täielikult, sest ta kujutleb enda juurde kuuluvat keha alati selgemalt kui kõike muud.

Monaadide vaheline seos tagatakse eelkehtestatud harmoonia teooriaga, mille järgi jumal monaadide täiuslikkust (otsekui asjade algusest peale ja kõikideks aegadeks) omavahel võrdleb. Sellest võrdlusest tuleneb nende mõju aste: mida täiuslikum mingi olend on (st mida rohkem tal on reaalsust), seda rohkem on tema loomuse poolest a priori aluseid, et ta teist olendit mõjutab.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ф. В. Константинов (toim). Философская Энциклопедия, 5 köidet, 1960—1970
  2. Ф. В. Константинов (toim). Философская Энциклопедия, 5 köidet, 1960—1970
  3. Ф. В. Константинов (toim). Философская Энциклопедия, 5 köidet, 1960—1970
  4. Ф. В. Константинов (toim). Философская Энциклопедия, 5 köidet, 1960—1970
  5. Ф. В. Константинов (toim). Философская Энциклопедия, 5 köidet, 1960—1970
  6. Ф. В. Константинов (toim). Философская Энциклопедия, 5 köidet, 1960—1970
  7. Ф. В. Константинов (toim). Философская Энциклопедия, 5 köidet, 1960—1970

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

 Monadoloogia – alliktekstid Vikitekstides