Margaret Mahler

Allikas: Vikipeedia

Margaret Schönberger Mahler (10. mai 18972. oktoober 1985) oli Ungari arst, kes hiljem hakkas huvituma psühhiaatriast. Oli üks laste arengu uurimise pioneeridest. Tegeles ka psühhoanalüüsiga. Tema peamiseks huviks oli normaalne areng lapsepõlves kuid ta tegeles palju ka psühhiaatriliste probleemidega lastega. Mahler arendas välja lapse arengu eraldumise-individualiseerumise teooria (Separation-Individuation theory of child development), milles ta kirjeldab protsessi, kuidas väikelaps esmalt identifitseerub ja hiljem eraldub oma emast.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sündis juudi perekonnas Ungari väikelinnas Sopronis. Tema lapsepõlv oli õnnetu ja ta koges halba kohtlemist oma ema poolt. Margareti isa julgustas teda õppima ja koolis oli ta väga edukas. Gümnaasiumiõpingute ajal Budapestis kohtas ta mõjukat Ungari psühhoanalüütikut Sándor Ferenczit, vaimustus alateadvuse ideest ning tutvus ka Sigmund Freudi töödega. Jaanuaris 1917 alustas meditsiiniõpingutega Budapestis. Ta õppis meditsiini ka Müncheni ülikoolis kuid oli sunnitud sealt lahkuma juudivastaste meeleolude tõttu. 1920 a. läks üle Jena ülikooli. Seal hakkas ta aru saama, kui tähtis on mäng ja armastus väikelaste jaoks, et nad kasvaksid üles mentaalselt ja füüsiliselt tervetena. Lõpetas ülikooli cum laude 1922 a. Seejärel suundus Viini, kus praktiseeris lastearstina. Seal lõi ta esimese lastepsühhiaatria nõuandla. 1936 a. abiellus Paul Mahleriga. Kui natsid tulid võimule, kolis paar Suurbritanniasse ja hiljem USA-sse. Margaret Mahler sai New Yorgi meditsiini litsentsi ja asutas oma erapraksise. 1939 a. kohtas ta Benjamin Spocki ning 1940 a. hakkas õpetama laste psühhoanalüüsi. Ta oli ka Inimarengu Instituudi, Haridusinstituudi ja New Yorgi Psühhoanalüütikute Ühingu liige. 1948 a. töötas lapseea psühhooside uuringutega.

Tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Margaret Mahler rääkis, et vastsündinu on kaitseks tugevate meelemõjutuste vastu suletud autistliku koore sisse. Ta arvestas isegi normaalse autistliku faasiga 6–8 nädalani. Hiljem, kui laps suudab stiimuleid paremini taluda, kaitsev barjäär langeb. Kui laps umbes aasta vanuses ei ole enam stiimulbarjääriga kaitstud, on Mahleri arvates lapsele kaitseks see, kui ta elab sümbioosis emaga. Normaalse arengu teooriasse viidi sisse sümbiootiline faas alates umbes 2–5 kuust. Mahler rõhutas selgelt optimaalse kindla sümbioosi tähtsust, millest last liiga vara, liiga äkki ega liiga hilja ei peaks ilma jätma.

Separatsiooni-individualiseerimisprotsess

Mahler uuris selles protsessis eriti vanust. Ta leidis 4 faasi kun 3–4 aastani ja nimetas neid alljärgnevalt:

  • Diferentseerumine – alates u. 4–5 kuust
  • Harjutamine – alates u. 7–10 kuust
  • Lähenemine – alates u. 16–19 kuust
  • Objekti konstantsus – alates 3 aastast.

Emaga sümbiootilise kokkukuulumise ajal ja pärast seda arenes Mahleri arvates kaks erisugust, kuid kokkupõimunud tendentsi, mis mitte alati ei arene ühtlaselt. Separatsioon, kus on tegemist järk-järgulise sisemise märkamisega, et mina olen eraldi indiviid. Lahkuminek toimub eristamise, distantseerumise, piiride loomise ja mina lahkulöömise teel emast. Individuatsioon, mis viib ilmsele ja ainulaadsele individuaalsusele: mina olen, olen keegi eriline.

Diferentseerumine – „sümbioosist väljumine“. (alates u. 4–5 kuust) See faas algab ajast, kui tundub, et laps suudab eristada tuntut võõrast – nt. ema nägu võõra omast. Mahler räägib siin teisest, psüühilisest sünnist. Laps alustab ümbruse põhjalikku uurimist. Selles faasis leidis Mahler lapse juures tüüpilise visuaalse reaktsioonimudeli. Kui laps näiteks pöörab pilgu millelegi väljaspool seda sümbiootilist sfääri, vaatab ta seejärel otsekohe jälle emale otsa.

Harjutamine (7–10 kuuni) Ise lahkuminek sümbiootilisest objektist algab Mahleri arvates harjutusfaasiga. See kujutab endast isetunde kõrgpunkti tugeva ettekujutusega kõikvõimsusest. Laps hakkab ise ringi liikuma ja maailma avastama. Kui ruum ema ja lapse vahel suureneb, avanevad uued vaated. Sidemeid emaga kärbitakse.

Lähenemine (u. 16–25 kuuni) Selles faasis on märgata lapse aktiivset lähenemist. Laps tavatseb nõuda emalt ja üha rohkem ka isalt, et need jagaksid kõiki tema elamusi. Kuigi laps on muutunud iseseisvamaks, nõuab ta aktiivselt suuremat tähelepanu ja huvi. Mahler rõhutab, et sel ajal on võimatu ületähtsustada vanemate tundelist lähedalviibimist. Tundlikkus kiituse ja laituse suhtes suureneb. Laps hindab lähedust, olla armastatud ja tähele pandud, reeglite olemasolu ja teatud enesekontrolliga hakkamasaamist.

Objekti konstantsus (alates 3 aastast) Ema kujundi internaliseerumine. Selles punktis ei vaja laps enam ema kohalolu. Võib hoida ema kujundit oma meeles sel ajal kui ema on ära. Võib kasutada objekti nt. mänguasja, et saada toetust ema äraolekul. Mahler uskus, et häired separatsiooni-individualiseerimisprotsessis võivad põhjustada hilisemas elus häireid adekvaatse individuaalse identiteeditunde tagamise võimes.

Mahleri tuntuimad raamatud on:

  • “The Psychological Birth of the Human Infant”
  • “Infantile Psychosis and Early Contributions Vol. 1”
  • “Separation-Individuation Vol.2: Selected Papers of Margaret Mahler”
  • “Memoirs of Margaret Mahler”

Mahler on avaldanud üle saja teadusartikli, muu hulgas lapse varajase arengu mudeli, mis põhineb palju aastaid kestnud emade ja laste vaatlustel.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]