Magmakamber

Allikas: Vikipeedia
Vulkaani ehitus. Magmakamber on joonisel tähistatud numbriga 11.

Magmakamber on litosfääri ülaosas paiknev reservuaar, mis toidab vulkaani magmaga.

Magmakambris on magma suure rõhu all. Pika aja jooksul võib magma murendada enda ümber olevaid kivimeid, tekitades nendesse pragusid. Kui mõni pragu ulatub maapinnani, siis tungib magma laavana selle kaudu välja ja rõhk magmakambris alaneb. Seda nimetatakse vulkaanipurskeks. Seetõttu asuvad vulkaanid enamasti magmakambri kohal.

Magmakambrisse imbub magma tavaliselt selle põhjas olevate pragude kaudu maapinna sisemusest. Ühtlasi suureneb rõhk magmakambris. Vulkaanide all on sageli magmakambreid kaks üksteise all: üks, väiksem, maapinna lähedal, kust magma vulkaani kaudu välja voolab, ja teine, suurem, sügaval, mis "toidab" ülemist magmakambrit.

Magmakambreid uuritakse peamiselt seismiliste meetoditega. Maavärina tekitatud seismilised lained liiguvad vedelas magmakambris aeglasemalt kui ümbritsevates kõvades kivimites. Seismiliste lainete aeglase liikumise alad vastavadki magmakambritele.

Magmakambreid on keeruline avastada, kui nende kohal vulkaani pole, ja sellepärast on avastatud magmakambrid maapinna lähedal, tavaliselt 1–10 km sügavusel. Geoloogilises mõttes on see maapinnale väga lähedal, kuigi inimesed võivad neid pidada väga sügaval olevateks. Kuna maakera sisemus on märgatavalt kuumem kui maapind, siis võib oletada, et suurematel sügavustel paikneb magmakambreid tihedamalt ja nad on suuremad.

Vulkaanipurske käigus võib kogu magmakamber tühjeneda ja kogu magma selles maapinnale voolata. Seejärel võivad magmakambrit ümbritsevad kivimid sellesse kokku variseda. Kui niisugune varing tekitab maapinnale augu, nimetatakse seda kaldeeraks. Sõltuvalt magmakambri suurusest, asukohast ja muudest asjaoludest võib kokku variseda vulkaani tipp, külg või kogu vulkaan. Kui kaldeerasse tekib järv, nimetatakse seda kaldeerajärveks.

Kui magma ei leia teed maapinnale, siis ümbritsevate jahedamate kivimite tõttu magmakamber jahtub ning selles olev magma tardub ja kristalliseerub. Moodustub intrusiivne tardkivim, mis koosneb graniidist ja gabrost. Jahtumise käigus kogunevad kergemad, väiksema tihedusega komponendid magmakambri ülaossa ja tihedamad komponendid alaossa, aga tardumine ja tahkumine ei alga põhjast, vaid välisseinte äärest, sest need on kõige jahedamad.

Vedelas magmas on lahustunud mitmesugused gaasid. Tahkumise käigus gaasid vabanevad kivimist ja suurendavad rõhku magmakambris. See võib osutuda piisavaks, et vulkaanipurset esile kutsuda. Madalama keemispunktiga komponentide eraldumine muudab magma tavaliselt viskoossemaks, sest silikaatide kontsentratsioon magmas suureneb. Selle tulemusel muutub magma esialgu hoopis voolavamaks ja niisuguses olukorras toimuv vulkaanipurse võib olla veelgi laastavam kui olnuks enne jahtumise algust toimuv kuumema magma purse.