Lucy Allais

Lucy Allais on Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit filosoof.

Ta on Witwatersrandi Ülikooli ja California Ülikooli (San Diego) professor, kelle uurimisvaldkonnad on Immanuel Kanti filosoofia, andestus, karistus ja bioeetika.

Looming

Tahvli puhtakspühkimine: andestuse süda

Artiklis "Wiping the slate clean: The Heart of Forgiveness" tahab Allais näidata, et "tahvli puhtakspühkimine" on metafoor, mis avab midagi andestuse tuuma, nii et see on ühitatav arusaamisega, et andestus ei muuda otsustust teo vääruse ja tegija süü kohta. (Andestatakse ülekohus, mis sisaldab tehtavat kahju ja tegija süüd, kusjuures kahju hõlmab ka austuse puudumist ja halba tahet ohvri suhtes.)

Esiteks, mida see tähendab? Andestus ei nõua laitmast lakkamist, sest muidu poleks midagi andeks anda. Teiseks, milleks ja mis õigusega tahvel puhtaks pühkida? Võidakse arvata, et kui tegija on teinud kohase ja proportsionaalse lepituse siis ei jää enam midagi andestada, vaid ainult seda tunnustada, ja kui mitte, siis oleks tahvli puhtakspühkimine leppimine, teo korralikult hukka mõistmata jätmine. (Jacques Derrida; Aurel Kolnai; Jeffrie Murphy ja Jean Hampton.) Võib tekkida kahtlus, et sõna "andestus" kasutatakse sageli segaselt. Kui popkultuur ülistab andestuse voorust, siis sageli sellepärast, et pahameel ei ole ohvri heaolule hea. (Sellega on kaks probleemi. Esiteks, ohvri mõistlik mure oma vaimse hügieeni pärat ei ole andestus, sest sellega ei kaasne muutust tema vaates tegijale ega üldse mõtteid tegija kohta. Teiseks, paljud filosoofid seavad küsimärgi alla, kas pahameele ületamine on ohvrile alati hea. Näiteks Jeffrie Murphy väidab, et pahameel kaitseb ja kinnitab ohvri eneseaustust; ka Joseph Butler, "Upon Resentment". Mõned filosoofid ütlevad, et kui liiga kergesti või liiga kiiresti andestatakse, võib see näidata, et puudub eneseaustus või mure oma heaolu pärast. Näiteks Solomon Schimmel ütleb, et paljud mittekristlased peavad nõudmist, et ohver andestaks teda kahjustanud patusele, kes on teda kahjustanud, moraalselt vääraks; see võib ka ohvrit emotsionaalselt kahjustada. (Cheshire Calhoun, Margaret Holmgren, Howard McGary, David Novitz). Viidatakse Aristotelesele, kes ütleb "Nikomachose eetikas", et kiidetakse inimest, kes vihastab õigel põhjendil, õigete inimeste peale ja õige aja jooksul; ainult orjalik loomus laseb ennast või oma sõpra vastupanuta solvata.") Aga pahameelest saab lahti ka ilma andestuseta, lihtsalt mitte mõeldes ülekohtutegija peale. On ka laitmast lakkamise viisid, mis ei nõua ühtaegu tahvli puhtakspühkimist ning tegija ülekohtu ja vastutuse otsustuse juurde jäämist. Vabandamine ja õigustamine õõnestavad pahameele aluseid, õõnestades usku süüteosse: vabandamise puhul näidatakse, et tegija ei olnud tõeliselt või täielikult vastutav, õigustamise puhul näidatakse, et näiliselt väär tegu oli tegelikult neil asjaoludel mõistlik või õige. Pahameel ületatakse seda toetavate otsustuste muutmisega. Neid uskumusi saab muuta ka aktsepteerimise ja minimeerimise teel, mille puhul mõeldakse, et tegu pole tõsiselt laiduväärne, ega nõuta, et tegija toimiks teisiti või seletaks oma tegu. Kui me arvame, et meile on ülekohut tehtud, siis lähevad kõik need strateegiad käiku, kas või sellepärast, et me võime liialdada sellega, kui palju meie vastu eksitud on, aga kõigil neil juhtudel me hindame oma otsustuse ülekohtu kohta ümber, jõudes järeldusele, et polegi midagi andestada. Ühelgi juhul me ei loobu süüdistamisest, jättes jõusse uskumuse tegija süüsse ja teo väärusesse. Et meil on võimalik pahameelest andestuseta vabaneda ning saame õigustatult õõnestada pahameele aluseid, kui on põhjendeid vabandada, õigustada või aktsepteerida, siis tuleb näidata, et andestusele jääb sidus ja õigustatav koht. Võidakse arvata, et vabandamatut, õigustamatut, aktsepteerimatut ülekohut ei saagi ära pühkida ning mõte, et saab, on saladuslik religioosne, võib-olla kristlik, anakronism, millel ilmalikus kontekstis ei ole mõtet. Allais püüab näidata, et on võimalik ilmalik andestuse mõiste, mille keskmes on tahvli puhtakspühkimine, muutmata uskumusi süüteo kohta. Võib-olla tavajutus ei tehta andestusel ning vabandamisel, õigustamisel ja aktsepteerimisel alati selget vahet (William Neblett). Allais ei väida, et mõni selle sõna paljudest tarvitustest oleks vale, kuid teda huvitab andestuse tuummõiste, mis töötab kontekstis, kus tehakse vabandamatut õigustamatut ülekohut, mis õigustab laitust (Thaddeus Metz, John Tasioulas), sealhulgas karistavaid reaktiivseid hoiakuid (Peter Frederick Strawson, "Freedom and Resentment"). (Paul Hughes, Berel Lang.) Oletame, et ma valetan oma elukaaslasele. Ta on armukade minu endise elukaaslase peale, sellepärast ma valetan oma kohtumise kohta temaga. Ma ei teinud midagi väära (ei petnud oma elukaaslast), aga ma teen valetamisega talle ülekohut, ja kui ta saab teada, on ta haavunud ja vihane. Nüüd ma tahan, et ta saaks aru, kuidas minu iseloom ja minevik panevad mind vältima teatud laadi konflikte, ja sellepärast vabandaks minu valetamist. Või ma tahan, et ta saaks aru, kuidas tema ebamõistlik armukadedus õigustab valetamist. Või ma tahan, et ta lihtsalt aktsepteeriks, et ma olen niisugune inimene, kes eelistab öelda inimestele seda, millega nad minu arvates rahule jäävad. Andestuse tuummõiste tuleb mängu siis, kui ma ei arva, et valetamine oli vabandatav või et tema armukadedus õigustab valetamist, ega taha, et ta aktsepteeriks mind valetajana. (Erinevalt sellest, mida ütleb Jacques Derrida, ei tähenda teo vabandamatus ja õigustamatus, et see oli koletu kurjus, mida võib pidada andestamatuks: ka väikesed asjad võivad olla õigustamatud ja vabandamatud. See, et andestus tuleb mängu ainult õigustamatu ja vabandamatu teo puhul, ei tähenda, et ta tuleb mängu ainult andestamatu teo puhul.) Just seda tuummõistet survestab mõte, et ohver kas jääb täiesti teadlikuks teo väärusest ja tegija süüst ning tahvlit ei pühita puhtaks või on teo unustanud või siis peab seda vabandatuks või õigustatuks, nii et pole midagi andestada. Allais väidab, et mõeldav on pühkida tahvel puhtaks, jäädes tunnistama teo vabandamatust, õigustamatust ja aktsepteerimatust. Ta püüab ka seletada, miks peetakse andestust tavaliselt heaks asjaks, miks andestus on olemuslikult isiklik (lähtub ohvrilt või kelleltki, kes end temaga samastab), miks pärast andestust enam ei ole tegija vastu selle teo pärast vaenulikke tundeid, miks kahetsus, heastamine ja lepitus, millega tegija distantseerub oma teost ja mõistab selle hukka, on andestuse põhjendid, miks andestus on selles mõttes valikuline (kingitus), et andestamine ilma tegija kahetsuseta ei ole moraalne eksimus ja kahetsus ei kohusta ohvrit andestama, ja miks tingimusteta ja ühepoolne andestus on võimalik ja andestada saab isegi surnutele. Et on vaieldav, kas ja mis mõttes andestus on valikuline, siis võidakse mõelda, et on liiga keeruline ja auahne kaitsta andestuse teooriat, mis väidab tahvli puhtakspühkimist, jättes otsustused süüteo kohta alles, ja peab ka andestust valikuliseks. Ent nagu ütleb David Sussman, on andestuse tavaloogika järgi andestajal suur valikuvabadus ning kui kahetseja ja andekspaluja nõuab andestust, siis see on moraalne eksimus. (Sussmani järgi võib sama teo ohvritest üks valida andestuse ja teine andestamata jätmise, ilma et neil oleks oluliselt erinevad uskumused ja ilma et kummagi valik oleks laiduväärne.) Allais ei väida, et andestus peab alati olema valikuline, vaid esitab valikulise andestuse teooria. Ta püüab arvestada, et sama mõistet kasutatakse väikeste süütegude andestamise kohta pärast vabandusepalumist ja tõsise ülekohtu andestamise kohta, ilma et tegija kahetseks. Andestamise valikulisuse möönmine teeb andestuse iseloomustamise ja õigustamise raskemaks, sest see paistab välistavat ühe eriti ahvatleva strateegia: pahameelt toetavaid otsustusi nähakse õigustatavalt revideeritavatena, kui tegija on andekspalumisega, kahetsusega, enesekaristamisega ja heastamisega kahju kõrvaldanud. Võidakse arvata, et andestus seisnebki selles, et tegija on kahju kõrvaldanud, nii et me saame mõistuspäraselt pahameelest loobuda, muutmata uskumust, et ülekohus on sündinud. Nii vaatab asjale Solomon Schimmel, kes väidab, et juudi mõtteloos peetakse üldiselt vääraks andestada mittekahetsevatele patustele ning mõnd tegu on mõisteliselt võimatu andestada. Näiteks mõrva peetakse andestamatuks, sest pole enam, kes andestaks ja kahju ei saa kõrvaldada. Kui aga tegijad tõesti kahetsevad ning on kahju kohaselt ja proportsionaalselt heastanud, on andestus kohustuslik. Andestus ei ole valikuline, vaid on kas kohustuslik, väär või mõistmatu. (Sarnase strateegia pakub Pamela Hieronymi vaade, et pahameelt ei õigusta mitte ainult uskumused teo vääruse ja tegija süü kohta, vaid ka uskumus, et tegu esindab jätkuvat ohtu. Kahetsus ja andekspalumine õõnestavad seda lisauskumust ja sellepärast õõnestavad pahameelest loobumist. Andestus on õigustatud siis, kui pahameel ei ole enam kohane, sest kahju ei ähvarda enam.) See lähenemine annab sidusa teooria, mille järgi andestus on õigustatud, kuid see teooria on liiga nõrk. See ei arvesta tavalist arusaama, et andestus on helde kingitus, ega selgita, mida andestus juurde annab, sest meil ei tohiks niikuinii olla õigustamatut ega kohatut pahameelt. See teooria ei luba andestuse valikulisust ega ka tingimusteta ega ühepoolset andestust. (Pamela Hieronymi järgi olek ühepoolne andestus võimalik, kui ohver saab kogukonnalt palju tuge, sest kogukonna tugi võtab temalt ära ohutunde. Allais ütleb, et kogukonna tugi võimaldab ohvril küll kergemini kosuda ja võib-olla ülekohtutegija peale mitte mõelda, aga on raske aru saada, kuidas see õigustab teistsuguseid tundeid tegija vastu.) See teooria ei seleta ka surnutele andestamist ega surivoodil andekspalumist. Allais ei väida küll, et iga andestuse teooria peab neid asju seletama, kuid tahab esitada teooria, mis neid seletab. Tugevam arusaam andestusest mõistab seda õigustatud pahameele ületamisena (David Novitz, Piers Benn). Allais tahab esitada teooriat, mis lubab seda tugevamat arusaama andestusest. (Ka nõrgem arusaam andestusest oleks kasulik, sest võib-olla me sageli ei ületa pahameelt siis, kui seda on kohane teha.)

Lõuna-Aafrika Tõe- ja Lepituskomisjon ei tegelnud ametlikult mitte andestusega, vaid amnestiaga tegijatele ning võimalusega olla ära kuulatud ja väidetavalt heastamisega ohvritele. Andestus on olemuslikult inimestevaheline ning erinevalt amnestiast ja halastusest ei saa institutsioon seda pakkuda. Ent komisjoni esimees Desmond Tutu rääkis palju andestusest ja nähtavasti aitas see andestusele kaasa. Allais toob näiteks kaks juhtumit. Babalwa Mhlauli rääkis komisjonile oma isa Sicelo Mhlauli mõrvast. Too oli üks Cradocki neljast, kes võitlesid ebaõigluse ja vaesuse vastu ühes riigi kõige vaesematest piirkondadest. Politsei kiusas neid, pidas kinni, piinas ja ähvardas mõnda aega ning lõpuks nad rööviti ja mõrvati. Sicelo Mhlaulit pussitati 68 korda erinevate relvadega, talle pritsiti hapet näkku, tema käelaba raiuti ära ning seda säilitati politsei peakorteris Port Elizabethis, kus seda nimetati paaviani käeks ning sellega hirmutati kinnipeetuid. Kui tütar oli loo lõpuni rääkinud, siis ta ütles, et tahab teada, kes tema isa tappis, et teada, kellele andestada. See oleks võinud olla hea näide andestamatust kurjusest; pealegi ei saanud pidada süüdlast kahetsejaks, sest polnud teada, kes see on. Mõnede filosoofide meelest pole võimalik aru saada, mida andestus niisugusel juhul tähendaks; teised ütlevad, et see on küll arusaadav, kuid on moraalselt ekslik, sest sel juhul ei mõisteta tegu adekvaatselt hukka. Komisjoni psühholoog Pumla Gobodo-Madikizela jutustab, kuidas Eugene de Kock, keda peetakse apartheidi politsei kõige metsikumaks salamõrvariks, kohtus Pearl Faku ja Doreen Mgodukaga, kelle abikaasad ta oli mõrvanud. Ta tahtis leskedega privaatselt kohtuda, et andeks paluda. Mõlemad andsid talle andeks. Faku ütles, et ta loodab, et de Cock sai aru, et ta ei nutnud mitte ainult abikaasade, vaid ka tema pärast. Ta oleks tahtnud tal käest kinni hoida ning öelda, et ta saab veel muutuda.

Valdavad andestuseteooriad tänapäeva ilmalikus filosoofilises kirjanduses (Jeffrie Murphy, Trudy Govier, Jean Hampton, Margaret Holmgren, Paul Hughes, Howard McGary, Norwin Richards, Robert Roberts) ütlevad, et andestuse puhul saadakse tahtlikult üle negatiivsetest ja karistavatest emotsioonidest tegija ja tema teo suhtes. Karistavate emotsioonide seas on pahameel, viha, vihkamine ja nördimus, mida peetakse süüteole kohasteks reaktsioonideks. Allais väidab, et see teooria on peaaegu, kuid mitte täiesti õige ning tunde muutust tuleb konkreetsemalt kirjeldada. Kõigis neis teooriates on oluline, kuidas mõista emotsioone (näiteks Paul Newberry väidab, et kommentaatorid mõistavad Joseph Butleri positsiooni vääriti, sest nad omistavad talle ekslikult tänapäevase kognitiivse emotsiooniteooria), kuid mingit emotsiooniteooriat Allais siin ei kaitse. Ta eeldab, et emotsioonidel on intentsionaalne sisu, nad sisaldavad maailmanägemise viisi või hinnangulisi esitusi ja neil võivad olla ratsionaalsed seosed teiste vaimuseisunditega, näiteks uskumuste ja soovidega. See teooria on selles suhtes kognitiivne, et selle järgi on emotsioonidel intentsionaalne sisu, neil on ratsionaalse seosed teiste vaimuseisunditega ning saab hinnata nende kohasust või sobivust. (Tunnete sobivusest räägivad Michelle Mason ("Contempt as a Moral Attitude") ning Justin D'Arms ja Daniel Jacobson ("The Moralistic Fallacy: On the 'Appropriateness' of Emotions"). Viimased väidavad, et mõtet, et tunne on sobiv tõendusliku kohasuse või korrektse hinnangulise esituse mõttes, ei tohi ära segada mõttega, et meil peaks see tunne olema, sest sobiv emotsioon võib olla enesehävituslik ning seetõttu prudentsiaalselt halb. Seoses andestusega eeldatakse enamasti, et pahameel võib olla sobiv ning see on sageli moraalselt ja prudentsiaalselt kohane.) See teooria ei ole kognitiivne selles mõttes, et ta ei pea uskumust emotsiooni konstitueerivaks ega iseloomusta emotsioonide uskumuslikku sisu uskumuste kaudu. (Selleks, et mõista emotsioone erinevatena puhtkognitiivsetest seisunditest nagu uskumused, pole tarvis eitada, et kognitiivne ja afektiivne on mitmes suhtes läbi põimunud, ega pidada emotsioone mitteintentsionaalseteks tunneteks. Paljud autorid toovad põhjendiks, et emotsioonid on vähemalt mõnikord kognitiivselt läbitungimatud (me võime mõnikord mitte uskuda emotsiooni intentsionaalele sisule vastavat propositsioon; Robert Roberts, "What an Emotion Is: A Sketch"; Peter Goldie, The Emotions. Goldie väidab ka, et emotsioonidel on teistsugune fenomenoloogia, nad alluvad mõnikord tahtele ning neil on tõenditega teistsugune suhe kui uskumusel. Goldie toob sisse ka olemuslikult intentsionaalsed tunded (tunded millegi poole). Paljud neist, kelle meelest emotsioonid on maailma nägemise või mõistmise viisid, peavad neid erinevateks artikuleeritud otsustustest (Karen Jones, Ronald de Sousa, Amélie Rorty, Roberts Roberts).) Raskused tulevad sellest, et valikulise andestamise puhul küll ületatakse pahameel ja viha, kuid ei muudeta otsustusi, mis need kohaseks teevad. Peter Strawson väidab kirjutises "Freedom and Resentment", et see, et inimesi peetakse vabadeks moraalisubjektideks, on olemuslikult seotud sellega, et nende vääradele või õigetele tegudele reageeritakse reaktiivsete hoiakutega. Ta vaatleb kahte viisi, kuidas hajutada karistav reaktiivne hoiak, nagu näiteks pahameel üleastumise pärast: ühe puhul ei nähta inimest selle teo suhtes enam subjektina, teise puhul nähakse teda küll subjektina, kuid muudetakse otsustust tema süü või teo vääruse kohta. Kui tegijat peetakse vastutusvõimeliseks moraalisubjektiks ja süüteo tegijaks, siis pahameel (ja teised reaktiivsed hoiakud) on õigustatud. Strawson ütleb, et andekspalumine on osalt ka tunnistamine, et minu tegudes avaldunud hoiak on selline, mille puhul on kohane pahameelt tunda." Kui pidada viha ja pahameelt õigustatud, kohasteks, sobivateks reaktsioonideks ülekohtuteole, siis tundub, et üle saama peaks ainult liiga suurest vihast ja pahameelest. Aga liiga suurt viha ei oleks meil tohtinud üldse ollagi ja sellest peaks niikuinii üle saama. Probleem on selles, mis toimub, kui ületatakse vaenulikud tunded, aga säilitatakse otsustused, mis need kohaseks teevad, miks seda peaks pidama heaks asjaks ja kas selle kaudu saab seletada tahvli puhtakspühkimise metafoori? Tundub, et karistavate emotsioonide ületamise teooria pole täielik, sest enamik neist, kes peavad seda andestamise tingimusteks, lisavad teisi tingimusi. Ja ka igasugune karistavate emotsioonide ületamine ei ole andestus. (Võib-olla see tingimus ei olegi tarvilik. Mõned arvavad, et andestus peaks olema võimalik ka nendel, kes ei tunnegi pahameelt. Allais ei väida, et see võimalus peab jääma, kuid esitab teooria, milles see jääb.) Oletame, et keegi ütleb: "Ma ei ole enam sinu peale vihane, aga ma ei näe sind kunagi enam samamoodi." Siis on pahameel küll kadunud, aga tahvlit pole puhtaks pühitud, sest tegu mõjutab tundeid tegija vastu endiselt negatiivselt. Ja mitte igasugune karistavatest emotsioonidest loobumine või nende ületamine ei tule arvesse: välistada tuleks emotsioonide kõrvaldamine ülekohtu unustamise või puhtalt ohvrile suunatud, tegijale mõtlemist mittekaasava teraapia tagajärjel. (Võib küll olla nii, et kuigi teraapia ei pea silmas suhet ülekohtutegijaga, muutub selle tagajärjel suhtumine temasse nii, et tegu on andestusega. Ei loe aga teraapia, kus saadakse lihtsalt negatiivsetest emotsioonidest lahti, muutmata vaadet ülekohtutegijale. Näiteks õpib ohver oma hingerahu pärast ülekohtule ja selle tegijale mitte mõtlema või harjutab end pidama tegijat reaktsiooni mitte väärivaks.) Et teooriat täielikuks teha, lisavad paljud kommentaatorid veel ühe tingimuse (Allais vaatleb nelja strateegiat selleks; ta leiab, et ei ole tarvis mitte lisatingimust, vaid täpsustust, milles seisneb tunnete muutus).

Strateegia 1 püüab välistada pahameele ületamise viisil, mis ei sisalda kohasel viisil mõtlemist ülekohtutegijast (näiteks unustamine; pahameelest väljahüpnotiseerimine, sest see pole vererõhule hea), selgitades, mis laadi põhjenditel tuleb karistavatest emotsioonidest üle saada, et see oleks andestus. Näiteks Jeffrie Murphy kaalub mõtet, et need peaksid olema moraalsed põhjused. Ent nagu väidab Jean Hampton, sellest ei piisa, sest näiteks aktsepteerima õppimine perekonna rahu huvides ei vii andestuseni. Mõnede arvates on mõeldav ebakohane andestus, mille see teooria võib-olla välistab. (Võidakse ka nimetada kaastunde põhjendeid või solidaarsuse põhjendeid (Eve Garrard ja David McNaughton). Pole selge, et ma peaksin andestamiseks arvama, et ka mina oleksin võinud sarnases olukorras samamoodi käituda. Pealegi ei saaks selline põhjend arvesse tulla Jumala puhul.) Et andestada võidakse väga erinevatel põhjenditel, siis on kahtlane, et andestust saab seostada teatud kindlat laadi põhjendiga. Igatahes aga ilmneb sellest strateegiast, et tuleb välistada vihast ja pahameelest lahtisaamise viisid, mis ei keskendu õigel viisil ülekohtutegijale.

Strateegia 2 keskendub ülekohtutegijale, lisades tingimuse, et temas hakatakse nägema üldiselt väärtuslikku inimest või tunnistatakse tema fundamentaalset headust (David Novitz, Jean Hampton, Margaret Holmgren). Selles on midagi õiget, kuid see ei lähe päris pihta. Esiteks on sellised otsustused ülekohtutegija iseloomu kohta liiga üldised ega ütle, mis tähendab anda andeks konkreetse teo eest. Teiseks, paljudel juhtudel me peaksime neid otsustusi tegema ja teeme neid niikuinii, ükskõik kas me anname andeks. Igapäevaelus võib olla raske andeks anda, kuigi me pole süüdlast kunagi lakanud pidamast üldiselt korralikuks, väärtuslikuks inimeseks. (Samasuguse vastuväite saab esitada mõttele, et andestuse puhul me taastame heatahtlikkuse süüdlase vastu, sest me võime armastatule mitte andestada konkreetset tegu, kuigi me ei ole heatahtlikkust tema vastu kunagi kaotanud.) Ma võin nõustuda, et tema väär tegu ei iseloomusta teda tervikuna, kuid ikkagi pidada seda plekiks. Kolmandaks, Immanuel Kanti mõttes austus, millele Margaret Holmgren viitab, mõte, et me peaksime austama ülekohtutegija inimsust ja tunnustama tema iseväärtust, pole sugugi ühitamatu otsustusega, et ta on teinud süüteo, ja selle talle süüks panemisega. Vastupidi, kui meil sellist austust indiviidide kui moraalisubjektide vastu ei oleks, siis me ei saakski teha otsustust, et nad on mingis teos süüdi (Eve Garrard ja David McNaughton). Sama lugu on ka siis, kui pidada andestust uskumuseks ülekohtutegija muutumise võimalikkusesse: kui seda pole, siis ei saagi kedagi süüdlaseks pidada.

Strateegia 3 lisab mõtte, et mõistetakse süüdlase vaatekohta, nähakse tegu tema vaatekohast (David Novitz). Aga see on liiga lähedal aktsepteerimisele, vabandamisele või õigustamisele. (Võib-olla on sama raskus ka Marilyn Adamsi teoorial, mille järgi andestamisel omandatakse ime läbi Jumala vaatekoht tegijale ning mõistetakse, mis teda selle teoni viis.) Mõnikord me tahame, et meile andestataks, arvamata, et kui inimene, kellele me liiga tegime, näeb asju meie vaatekohast, siis ta enam ei laida meid, sest me ei arva, et kui meie motiive ja kiusatusi mõistetakse, seab see meie teo paremasse valgusesse. (Nagu ütleb Pamela Hieronymi, ei ole viitamine süüteo vaatekohale lubatud, sest loo teine pool ongi ju süüteo lugu.) Sarnase teooria, mis samuti tundub taandavat andestuse aktsepteerimisele, esitab Cheshire Calhoun, kelle järgi andestuse puhul saadakse aru, et tegu ei ole moraalselt mõttekas, küll aga biograafiliselt mõttekas. See tähendab, et lakatakse nõudmast, et inimene oleks teistsugune, kui ta on, et ta paraneks. Teise inimese viis oma elu mõtestada seatakse ettepoole moraalistandardite pahameelsest jõustamisest. (Selle teooria järgi tuleb välja, et andestus on lubatav ainult tegude puhul, mille puhul on moraalselt lubatav mitte nõuda tegijalt oma teo eest aru andmist, seega mitte tõsiselt väärade tegude puhul.) Siin on veel see raskus, et sageli me soovime andestust tegude eest, mis osutavad sellist laadi inimesele, kes me ei soovi olla. Üldiselt me küll tahame, et meid mõistetaks ja aktsepteeritaks, aga kui me tahame, et meile andestataks, siis me ei taha lihtsalt seda, et see, kellele me liiga tegime, saaks aru, et meie valikud on kuidagi mõttekad. Teooriad, mille järgi ülekohtutegija kaasatundev mõistmine teeb tema laitmisele lõpu, ei pruugi suuta seletada üht olulist andestuse viisi, mida me soovime: me soovime, et meile andestataks tegude eest, mille puhul me ei arva, et meie valikutest ja motiividest täpne arusaamine näitaks neid paremas valguses. Kui me näeme asju teise inimese vaatekohast, võib see teha meid vähem laitma kalduvaks (panna vabandama, õigustama või aktsepteerima) või panna meid kaastundlikult mõistma raskusi, mis olid ülekohtuteo taustal, nii et meil on vähem kalduvust teda karistada, (panna meid halastama). Kummalgi juhul see ei seleta, kuidas me saame endiselt näha ülekohut andestamatu, õigustamatu ja aktsepteerimatuna, kuid lakata seda süüks panemast.

Strateegia 4 lisab tunnete muutmise mõttele tingimuse tegude kohta pahategija suhtes, tavaliselt loobumise karistuse, korvamise või lepituse nõudest. (Seda saaks esitada ka omaette andestuseteooriana, ja vastuväited oleksid samad.) Näiteks P. Twambly järgi on andestus loobumine õigusest korvamisele, mis on võlg ohvri suhtes, vastandades seda teooriatele, mis peavad andestust loobumiseks karistusest. Eve Garrard ja David McNaughton seletavad tahvli puhtakspühkimist täieliku lepituse mittenõudmisena. (See on osa nende keerulisest teooriast.) Jeremy Watkinsi järgi on andestus lubamine pahategijal jätta oma praktilistest kaalutlustest välja lepituse põhjendid, mis seal varem olid. Sellised teooriad ütlevad, et tahvel pühitakse puhtaks sellega, et ei nõuta enam karistust, korvamist või lepitust. Asi pole selles, et lakataks ekslikult nägemast pahategijat moraalselt võlgu olevat, vaid tehakse valik võlga mitte välja nõuda. Sellistele teooriatele võidakse vastu väita, et nad ajavad andestuse segi halastusega. (Halastus tähendab, et kaastundest nõutakse vähem, kui nõuab õiglus või õigus. See vastuväide on ilmsem karistusest või korvamisest loobumise kui lepitusest loobumise puhul, sest on vähem ilmne, et õiglus nõuab lepitust.) Selle vastuväite tugevus oleneb osalt sellest, et on alust arvata, et andestus ja halastus on erinevad. Üks põhjend neid erinevaks pidada on see, et karistus ja halastus lähtuvad võimukandjalt, mitte ohvrilt. Ent karistusest võib rääkida ka inimeste vahel: me karistame neid, kes meile liiga teevad, vihaga, kiindumuse äravõtmisega, mossitamisega jms. (On vähem ilmne, et sellesse konteksti saab paigutada lepituseõudest loobumise, vähemalt mõnes suhtes: tavaliselt ei peeta enesekaristamist millekski, mida ohvrile võlgu ollakse, ja sellepärast pole ilmne, et ohver saab sellest loobuda.) Parem põhjend arvata, et halastus ja andestus on erinevad, on see, et neil on erinev loogika: kui karistus on jõustatud või hüvitus tasutud, siis on halastus päevakorrast maas, aga andestus on ikka veel päevakorras. Samuti võib süüdlane paluda halastust, palumata andestust. Kui mingi süüteo puhul on olemas proportsionaalne hüvitus- või karistusviis, siis pärast tasumist või ärakandmist on tegu karistuse ja halastuse seisukohast tühistatud, aga andestusega nii ei ole. Ma võin arvata, et mulle on andestatud, aga ikkagi võib välja tulla, et ei ole. (Samamoodi, kui me mõistame andestust andekspalumise ja enesekaristuse nõudmisest loobumise kaudu, siis see välistab võimaluse, et ma arvan, et tahvel on puhtaks pühitud, aga tegelikult ei ole. See toetab vaadet, et tahvli puhtakspühkimine ei käi tegude, vaid tunnete kohta.) Karistus ja halastus välistavad teineteist: me kas karistame täie rauaga või halastame ja pärast täielikku karistamist ei saa enam halastada. Aga ikka veel on võimalik halastada või mitte. See näitab, et andestusel ei ole karistusega nii otsest seost nagu halastusel. Veel üks raskus andestuse pidamisega õigluse nõudest loobumiseks on see, et tavaliselt ei tohi õigluse nõuetest loobuda. Vastuseks võib osutada sellele, et sarnane raskus on ka halastusega. (Ent andestuse puhul tundub raskus suurem: halastuse puhul puudutab asi ainult inimeste kohtlemist, andestuse puhul nendest teistmoodi mõtlemist, mõeldes nende teost samamoodi.) Ent ka siin on andestuse ja halastuse vahel selge erinevus, mis nähtub nende põhjenditest. Halastuse puhul on tavaliseks aluseks kaastunne üleastuja olukorra või mineviku pärast, mille tõttu täielik karistus oleks karm (John Tasioulas). Halastatakse siis, kui arvatakse, et kaastunde nõuded kaaluvad üles vähemalt mõne õiglus nõude. Aga andestuse tavaline põhjend ei ole mitte kaastunne, vaid nagu Jeffrie Murphy väidab, asjad, mis võimaldavad tõmmata joone selle vahele, kuidas me mõtleme ja tunneme teo ja tegija suhtes. (Jeffrie Murphy järgi on tavalised andestuse põhjused: ta kahetses ja muutis südant; ta tahtis head; ta on küllalt kannatanud; ta tegi läbi alanduse (palus andeks); vanade aegade pärast.) Selleks et andestada, pole tarvis arvata, et ülekohtutegija on palju teenimatult kannatanud, tal on olnud eriti raske olukord ning sellepärast oleks südametu karistada teda nii, nagu ta väärib. On veel neli põhjendit arvata, et andestust ei saa seletada õigluse või võla nõudmisest loobumise kaudu. Esiteks, kuigi mõnikord, näiteks halastuse korral, on õigustatud karistada leebemalt, kui õiglus nõuab, seda tavaliselt ei toimu, mis vähendaks andestuse lubatavuse ruumi, nii et andestuse valikulisus jääb seletamata. Teiseks, tõeliselt kahetsev pahategija, kes soovib andestust, ei soovi karistuse, hüvituse või lepituse ärajätmist. Kolmandaks, karistuse keskne mõiste on võimudest lähtuv karistus, ja paljudel juhtudel, mil ohver saab andeks anda, pole tal võimalik karistada. Neljandaks, sellised teooriad ei seleta surnutele andestamist ega surivoodil andekspalumist. Andestusel ei ole otsest seost karistusega. Ühe mõjuka karistuseteooria järgi väljendab see laitust väära teo eest, ja sel juhul ei väljenda karistus pahameelt, vaid moraalse korra kaitset. Karistuse võtmine pahameeleväljendusena teeks selle andestusega ühitamatuks, kui väära teo hukkamõistu avaliku väljendusena mitte. Seega saab andestus olla karistamisega ühitatav.

Allais nõustub valdava vaatega, et andestuse puhul muutub tunne pahategija vaste, strateegiaga 1, et see muutus peab õigel viisil keskenduma pahategijale, ja strateegiaga 2, et muutub vaade pahategijale kui inimesele. Aga ta väidab, et selle seletamiseks ei ole tarvis lisatingimust, vaid on tarvis täpsustada tunnete muutuse iseloomu. Me ei taha mitte lihtsalt pahategija vastu tuntavate emotsioonide muutus, vaid muutust selles, kuidas tema suhtes tuntakse, muutus afektiivses pildis temast. Tahvli puhtakspühkimine tähendab umbes seda, et kuigi ohver usub endiselt teo väärusesse ja tegija süüsse, ei pea ta seda enam keskselt tegija iseloomu juurde kuuluvaks, aga seda tuleb mõista afektiivse hoiaku muutuse kaudu, mitte uskumuse kaudu. Jeffrie Murphy väidab, et andestuse tavalised asjad on põhjendid, mis võimaldavad tõmmata joone teo ja tegija vahele. Kui tegija on teost lahus, siis saab talle andestada, ilma tegu vaikivalt heaks kiitmata. Murphy mõistab võimaluses tegijat teost lahutada viisis, kuidas temast mõeldakse, andestust õigustava alusena (andestust mõistab ta karistavate emotsioonide ületamisena moraalsetel põhjenditel), aga Allais tahab väita, et see lahutatus osalt konstitueerib andestust: andestuse juurde kuulub konstitutiivselt see, et ohver lahutab tegija ja teo viisis, kuidas ta tegija suhtes tunneb, niiviisi et väär tegu ei mõjuta enam ohvri afektiivset pilti tegijast. (Mitmes muus suhtes muidugi tegu ja tegijat lahutada ei saa.)

Tuleb selgitada afektiivsete hoiakute mõistet ja seda, kuidas hoiak siin muutub. Allais räägib "hoiakutest", need seisundid, mida Allais silmas peab, on kõige paremini arusaadavad Strawsoni reaktiivsete hoiakute mõiste kaudu. (Strawsoni näited on pahameel, tänulikkus, andestus ja mõned armastuse tüübid.) Reaktiivsetel hoiakutel on viis tunnusjoont, mis siin olulised on. 1. Need on tunded. Andestuse puhul muutuvad tunded, afektiivne hoiak, mitte uskumused. Emotsioone võtab Allais tunnetena, millel on intentsionaalne sisu, mis sisaldavad afektiivse nägemise või mõistmise viise, mida saab hinnata sobivateks või sobimatuteks, millel on oma osa uskumuse määramises, kuid mis erinevad uskumustest jt otseselt kognitiivsetest seisunditest. Need on tunded millegi poole. 2. Kõik emotsioonid või intentsionaalsed tunded ei ole afektiivsed hoiakud. Allaisi arvates kasutab Strawson meelega sõna "hoiakud", sest ta räägib keerulistest emotsionaalsetest reaktsioonidest, mis on teatud nägemisviisid. (Vrd Michelle Mason, "Contempt as a Moral Attitude"). Vastikus, viha ja rõõm on emotsioonid, mille puhul on objektide suhtes põhiliselt üks tunne. Afektiivne hoiak on keerulisem, sellega ei pea kaasnema üks konkreetne tunne, vaid dispositsioon tunda teatud olukordades teatud tunnet. Afektiivsed hoiakud inimese vastu on viisid, kuidas tema suunas tuntakse, afektiivsed pildid temast, mille juurde käib dispositsioon omada tema suunas teatud tunnete skaalat, ja dispositsioon omada tema tegude suhtes iseloomulikke tähelepanu, ootuste ja tõlgenduste mustreid. (Näiteks optimism ja pessimism on afektiivsed hoiakud, nendega on olemuslikult kaasnevad afektiivse maailmanägemise viisid. Mõned peavad ka usaldust afektiivseks hoiakuks: see ei ole lihtsalt kalkuleeritud risk, vaid selle juurde kuulub ka optimistlik hoiak usaldusaluse suhtes ja dispositsioon teatud tunneteks tema vastu (Karen Jones, "Trust as an Affective Attitude"; Lawrence C. Becker, "Trust as Noncognitive Security about Motives"). Veel üks näide on põlgus. Põlgus võib avalduda mitmesugustes tunnetes, näiteks vastikustundes ja kahjurõõmus.) 3. Reaktiivsed hoiakud on afektiivsed hoiakud, millel on spetsiifilised sobiva rakenduse tingimused ja spetsiifilist liiki sisu. Peter Strawsoni järgi on reaktiivsed hoiakud tunded, mis meil on teiste inimeste suunas, millel on mõte üksnes suhetes osalemise seisukohast (millest inimesi nähakse inimestena, kellega tuleb läbi saada), kusjuures need tunded eeldavad, et me nõuame, et teiste inimeste tegudes avalduks hea tahe, ning on olemuslikult reaktsioon selle, kuidas inimeste tegudes avaldub hea või halb tahe.

Publikatsioone

• Forgiving without Forgetting. – SA Public Law, 2007, kd 22, nr 1, lk 255–263.
• Forgiveness and Mercy. – The South African Journal of Philosophy, 2008, 27(1), lk 1–9.
• Wiping the slate clean: The Heart of Forgiveness. – Philosophy and Public Affairs, 2008, 36(1), lk 33–68.
• Dissolving Reactive Attitudes: Forgiving and Understanding. – The South African Journal of Philosophy, 2008, 27, lk 1–23.

Välislingid

• Koduleht Witwatersrandi ülikooli saidil