Lissaboni strateegia

Allikas: Vikipeedia

Lissaboni strateegia on 2000. aastal Lissabonis kujundatud Euroopa Liidu ühtne tegevusplaan aastateks 2000-2010, mille eesmärgiks on muuta Euroopa maailma kõige dünaamilisema ja konkurentsivõimelisema teadmistepõhise majandusega kohaks, kus on siht võetud jätkusuutliku kasvu, suurema sotsiaalse võrdsuse ja keskkonna puhtuse poole.

1. Lissaboni strateegia ja kõrgharidus

Olles peamiselt majandusliku suunitlusega, omas Lissaboni strateegia Euroopa Liidus väga suurt mõju kõrgharidusruumi arengule.

Lissaboni strateegia võtmesõnaks on teadmistepõhine majandus. Nii Euroopa kui Eesti tasemel on mõistetud, et ainus võimalus säilitada riigi-regiooni majanduslik konkurentsivõime on läbi hariduse ning teadus- ja arendustöö. Selles kontekstis omab kõrgharidus erilist rolli, kuna kõrghariduse muutumisega massihariduseks kaasnev teadmiste ja oskuste lai levik loob laia kõrgelt kvalifitseeritud töötajate baasi. Samas nähakse Lissaboni strateegias ette ka kõrghariduse muutumist ja spetsialiseerumist, kus arendus- ja teadustegevus koonduks suurtesse keskustesse, ning lokaalsed kõrgharidust pakkuvad institutsioonid oleks orienteeritud pigem kohalikule tööturule vajamineva haritud tööjõu tootmisele.

Kui Euroopa üliõpilane näeb Bologna protsessi mõjusid oma igapäevaelule vahetult, siis Lissaboni strateegia mõjud on pigem pikemaajalised ning kaudsemad. Lissaboni strateegia mõjutab pigem kõrgkoolide tasandit läbi üldiste õppekavade suunitluse ning kõrghariduse rahastamissüsteemide. Laia kõrgharitud inimeste ringi ei saa luua suurendamata märgatavalt investeeringuid kõrgharidusse ja nii avaldatakse kõrgkoolidele survet otsida oma tegutsemisse lisaks riiklikule rahastamisele ka alternatiivseid rahastamisallikaid.

Haridusministrite kohtumisel 2002. aasta Barcelonas võeti vastu detailne tööprogramm, milles defineeriti Lissaboni strateegiast lähtuvalt haridusvaldkonna eesmärgid ja tähtajad. Samuti pandi paika vajalikud indikaatorid ning põhimõtted riikidevaheliseks edusammude võrdlemiseks. Riigid peavad iga aasta andma välja raporti strateegia rakendamise kohta ja iga kahe aasta järel tehakse kokkuvõtted ning omavahelised võrdlused. Vajalike eesmärkide saavutamise kindlustamiseks, lisati Barcelonas kokkulepitud tegevused paljudes riikides siseriiklikesse tegevuskavadesse.

3. Lissaboni strateegia ja kõrgkoolide juhtimine

Lissaboni strateegia järgi tuleb muuta kõrgkoolide struktuure, parendamaks nende majandamist ja nii rahaliste kui inimressursside efektiivsemat kasutamist, et oleks võimalik saavutada maksimaalne tulem minimaalsete ressurssidega.

Vajaliku efektiivsuse saavutamiseks soovitakse muuta kõrgkoolide sisemist ülesehitust, otsustusmudelit, administreerimissüsteemi ja rahaliste vahendite kasutamist. Leitakse, et demokraatlik otsustuskogu, kuhu on kaasatud tudengid, juhtkond ja töötajad, on vajaliku paindlikkuse ja efektiivsuse saavutamisel liigsuureks takistuseks ja tuleks välja vahetada ühel inimesel põhineva juhtimissüsteemiga, mis suudaks kõrgkooli kiiresti kohandada tööturu ja teaduse vajadustega.

Mõõtmaks selles sfääris Lissaboni strateegia rakendumise edu, kasutatakse mõõdikuteks efektiivsuse kasvu ja kvaliteedikindlustamise hindamist, tähelepanuta on jäänud nii akadeemiline vabadus kui ka tudengite sotsiaal-majanduslik olukord.