Lennuväljaring
Lennuväljaring on kujundiline teekond, mille järgi lennujaamale lähenevad või sealt lahkuvad õhusõidukid liikuma peavad[1]. See tagab, et õhusõiduk järgib ettenähtud marsruuti alates lennuväljaringi sisenemisest kuni maandumiseni ning vastupidi[2].
Lennuväljaring tagab lennuohutuse, eraldades saabuvaid ja väljuvaid lennukeid, ning aitab järgida kõrgushajutust. Iga lennujaama jaoks luuakse kindlad skeemid. Konkreetse skeemi valimine sõltub lennujaama geograafilisest asukohast ja seal olevast raadionavigatsiooniseadmetest.[2]
Euroopas on kõige levinum maandumisskeem sarnaneb kujult ristkülikuga, kuid kuna õhusõiduk ei saa teha 90-kraadilist pööre, siis nurgad on ümardatud pööretega[2].
Lennuväljaring jaguneb osadeks. Osad määratlevad lennuetapi, mis on seotud õhkutõusu või maandumisega (pilt 1). Pärast skeemi sisenemisest ja ohutu kõrguse saavutamist teeb õhusõiduk esimese 90-kraadise pöörde paremale või vasakule, seejärel teeb ta teise pöörde ja liigub paralleelselt rajaga allatuult. Peale seda tehakse kolmas ja neljas pööre. Pöörete sooritamise kohad on määratud kindlate koordinaatidega, mis on märgitud konkreetse lennujaama liikumisskeemile. Lennuki lähenedes lennujaamale võib lennujuht lennuki suunata teise, kolmanda või neljanda pöörde poole. See tähendab, et meeskond alustab lennuväljaringi täitmist märgitud punktist, näiteks mõnest maa- või lennuliikluse märgist. Ringil tuleb liikuda ettenähtud kõrgusel, seejuures võib iga pöörde jaoks olla määratud kindel kõrgus. [3]
Esimene võimalik läbimise orientiir võib olla mis tahes osaorientiir (DME, VOR, lennuväli ise). Kõikide lennujaamade liikumisskeemid avaldatakse lennunavigatsiooni käsiraamatutes, kus neid ka pidevalt uuendatakse. [3]
Lennuväljaringi osad[muuda | muuda lähteteksti]
Lennuväljaringi osad on järgnevad[3]:
- vastutuuleosa – lennutee, mis on maandumisrajaga paralleelne ja samasuunaline, kuid eemaldub maandumisrajast;
- pärituuleosa – lennutee, mis on paralleelne maandumisrajaga, kuid vastassuunaline;
- baasosa – lühike lennutee, mis on risti maandumisrajaga ja pikendab lähenemise lõppu;
- lõplik lähenemine – lennutee mööda maandumisraja pikendatud keskjoont alates baasosast kuni maandumisrajani. Seda etappi nimetatakse vahel ka lühikeseks lõplikuks lähenemiseks;
- väljumise osa – lennutee mööda pikendatud maandumisraja keskjoont, algusega õhkutõususst ja jätkuga vähemalt 1/2 miili kaugusel maandumisraja lõpust ja mitte vähem kui 300 jalga allpool liiklusskeemi kõrgust.
Lennuväljaringi protseduur[muuda | muuda lähteteksti]
Maandumisel peaks lennuk lennuväljaringi sisenedes olema 45-kraadise nurga all (pilt 2, esimene etapp), lennates maandumisraja poole. Umbes 1 miili kaugusel maandumisrajast peaks piloot tegema pöörde pärituuleosale, lennates paralleelselt maandumisrajaga, kuid maandumissuunale vastu. Seejärel peaks piloot tegema kaks 90-kraadist pööret. Üks pööre baasosale ja teine pööre lõplikule osale. Seejärel saab piloot õhusõiduki maandada. [3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Lennureeglid". Riigi Teataja. Vaadatud 2. mail 2024.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 CFI Notebook. "Traffic Pattern Operations." [Võrgumaterjal]. Saadaval: https://www.cfinotebook.net/notebook/aircraft-operations/terminal/traffic-pattern-operations Kasutatud 15.03.2024].
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 CDMS, Legacy. "General aviation air traffic pattern safety analysis," NTRS, 17 07 1973. [Võrgumaterjal]. Saadaval: https://ntrs.nasa.gov/citations/19740005309 [Kasutatud 15.03.2024].