Laul Haiavatast

Allikas: Vikipeedia

Haiavata laul (inglise The song of Hiawatha) on Henry Wadsworth Longfellow (1807-1882) poolt kirjutatud ja 1855. aastal avaldatud luuletöö, mida on nimetatud ameerika rahvuseeposeks.

Allikmaterjalina on Longfellow kasutanud Henry Rowe Schoolcrafti (indiaaniasjade superintendent aastatel 1836-1841) poolt odžibve indiaanlaste käest kogutud lauludest ning lugudest koostatud tööd "Müüt Haiavatast". Haiavata oli ajalooline isik, üks irokeeside hõimuliidu rajajaid. Siiski ei saa eeposest tema kohta õiget pilti, sest Longfellow ühendab selles mitmete rahvaste legende ja laule.

"Hiawatha laul" sisaldab peale sissejuhatava laulu 22 laulu, kokku 5565 värssi. Selles on jäljendatud kalevala-värsimõõtu ja stiili, aineks on siiski Põhja-Ameerika indiaanlaste müüdid ja muistendid.

Eepos keskendub ühe tegelase - indiaanipealik Haiavata ümber. Ta pole tavaline surelik, pärineb kuust ja tähest, kuid ei oma ka imevõimeid, vaid kasutab võluvahendite abi. Ta on vapper ja vägev, tark pealik.


Laulude sisu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahupiip:Suur Vaim laskub maa peale, meisterdab rahupiibu ja manitseb mehi rahus elama.

Neli tuult: Lugu sellest, kuidas Medzhikiivis sai taevatuulte isaks.

Idatuul: Lugu sellest, kuidas kaunis nooruk Vobon sai endale naiseks Koidutähe.

Põhjatuul:Lugu sellest, kuidas metsik Põhjatuul jäi alla vaprale kaurile-shingebisile.

Lõunatuul:Lugu lõunatuule valitseja Shavondeisi laiskusest.

Haiavata sünd:Lugu sellest, kuidas kuu tütar Nokoomis kukub taevast alla, sünnitab tütre Venoona. Läänetuul võrgutab Venoona ning too sünnitab poja, Haiavata.

Haiavata lapsepõlv: Nokoomis õpetab Haiavatale läbi lugude kuulama looduse hääli ja tundma taevast ning lindude ja loomade keelt.

Haiavata jahiläik: Haiavata laseb mehelikkuse proovina hirve maha.

Haiavata ja Medzhikiivis: Haiavata võitlus oma isa, Läänetuulega.

Minnehaha: Võitlus isaga oli Haivata kurjast kibedusest vabastanud ning ta otsustas koduteel läbi minna Minnehaha koskede juurest. Seal armub ta noolemeistri kaunisse tütresse.

Haiavata paastumine: Haiavata võttis nõuks paluda Suurelt Vaimult abi oma rahvale, kellele talv oli halvasti mõjunud. Ta hakkas paastuma. Paastu viimasel neljal päeval pidi ta võitlema Mondaaminiga, keda ta võitis ja maha mattis. Sellega saabus inimestele mais.

Maisi kasvatamine: Mais kasvas hästi Haiavata hoolitsuse all. Ta lõikas saagi ja tegi rahvale peo Mondaamini auks.

Mängumees Tshibiabos:Lugu Haiavata heast sõbrast Tshibiabisest, kes oli hõimu parim piilimängija.

Jõumees Kvasind:Lugu Haiavata teisest heast sõbrast Kvasindist, kes oli kõigist surelikest kõige tugevam.

Haiavata kanuu: Kanuu ehitamise õpetus. Haivata ehitas endale ühe erilise.

Haiavata kalapüük: Haiavata läheb püüdma kalakuningas Mishe-Naamat. Kala neelas Haiavata alla, kuid mees tappis ta siiski ära. Linnud nokkisid randa triivinud korjusesse augu, millest Haiavata välja saaks tulla. Haiavata nimetas linnud tänutäheks kajakateks.

Haiavata ja Pärlisulg:Nokoomis saadab Haiavata sõjakäigule ilma ääre peale, et too tapaks Midzhisogvoni, Pärlisule, kes saadab katkuaure ja tõbesid. Rähni õpetus aitas Haiavata võidule. Tänutäheks muutis ta rähni kuklatuti punaseks.

Haiavata kosjaskäik: Haiavata läheb noolemeistri jutule ja kosib tema tütre Minnehaha.

Kodutee: Kirjeldab Haiavata ja Minnehaha teekonda koju.

Haiavata pulmapidu: Pulmakombed.

Tshibiabose laul: Haiavata sõber Tshibiabos laulab armastusest.

I-jaagu: Imeline jutuvestja ning suur kiitleja I-jaagu räägib loo Ehatähe pojast.

Ehatähe poeg: Lugu Ehatähe pojast. Õnnetuse tõttu kukkusid Ehatähel elajad alla ning muutusid kääbusteks.

Lõpulaul: Pulmapeo lõpuks laulis Haivata sõber Tshibiabos laulu tüdrukust, kes kurdab lahusolekut armsamast.

Viljapõldude õnnistamine: Maal oli rahuaeg. Minnehaha õnnistas maisipõldu ning mais õitses ja haljendas.

Pildikirjad: Haiavata leiutas kirja märkide ja piltide näol, et üles talletada esivanemate tarkused.

Tshibiabose surm: Kurjad vaimud hukutavad Tshibiabose kadedusest Haiavata suhtes. Haiavata leinab sügavalt.

Haiavata kaebamine: Haiavata leinas seitse nädalat, kuni tulid ravitargad, kes ta terveks tegid. Tshibiabos krooniti Surnuriigi kuningaks.

Po-Puk-Kiivise tembutused: Lõbus peiar Po-Puk-Kiivis tundis igavust ning kooris seetõttu külamehed mängus paljaks ning peksis Haiavata vigvami segi.

Po-Puk-Kiivise tagaajamine: Haiavata tappis Po-Puk-Kiivise ja muutis ta vaimu suureks sõjakotkaks.

Kvasindi surm: Kääbusrahvas tappis vägilane Kvasindi.

Viirastused: Kaks kodukäijat tulid elavaid tüütama ja palusid, et surnutele ei pandaks nii palju asju hauda kaasa ning neljal õhtul peale surma läidetaks lõke, et surnutel oleks valgem minna.

Näljahäda: Tuli pikk ja karm talv, palaviku ja näljahädaga. Minnehaha sureb.

Kevade saabumine: Ojaäärses onnis kohtuvad Sigvuni (kevad) ja Piiboani (talv). Saabus kevad.

Valge mehe jälg: I-jaagu jõuab läänest koju ning räägib valgetest meestest. Ka Haiavata on näinud samasisulist ilmutust. Rahvas on mõtlik ning õnnetu.

Mustkuub:Suure Järve randa saabuvad valged mehed, kes jutlustavad kristlusest.

Haiavata lahkumine: Haiavata sõidab paadiga läände, manitsedes oma rahvast valgete meeste sõnu kuulama ja järgima.


Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Haiavata lood". Tõlkinud Boris Kabur. Tallinn, "Eesti Raamat", 1990