Lapsepõlvefilosoofia
Lapsepõlvefilosoofia on filosoofia haru, mis esindab lapse uudishimuliku loomuse ulatust ja sügavust. Lapsepõlvefilosoofia tegeleb lapsepõlve uurimisega nii teaduslike kui ka filosoofiliste allikate põhjal. Lapsepõlvefilosoofia eesmärgiks on välja selgitada, miks mingi vanuseni jõudes lapse filosoofiline potentsiaal hääbub, ning pakkuda lahendusi, kuidas lapses talletada filosoofiline vaim. Lapsepõlvefilosoofia peamisteks uurimisteemadeks on lapsepõlv, laste huvid ja laste õigused, lapsepõlve ja lastega seotud hoiakute muutused ajas, moraalse ja kognitiivse arengu teooria, laste huvid ja õigused, lapsed ja autonoomia, laste moraalne staatus ja laste koht ühiskonnas.
Ajalooline päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Lapse mõiste filosoofias[muuda | muuda lähteteksti]
Lapse ja lapsepõlve mõiste on sajandite jooksul kõvasti muutunud, olles tingitud nii ajaloo- kui ka kultuuritaustast.
Platon ja Aristoteles[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed filosoofilised arutelud lapsepõlve teemal said alguse Platonist ja Aristotelesest, kes mõlemad pidasid lapsi ebamõistlikeks ja mittetäielikeks, sest neil puuduvad formaalne põhjus ja lõpp-põhjus. [1]
Formaalne põhjus (ld causa formalis) on see, mis olev on. Inimkeha on inimkeha, tool on tool, õun on õun. Erinevus rakkude kogumi ja inimese keha vahel on see, et inimese kehal on omadused ja funktsioonid, mis tulenevad õiget tüüpi rakkude konkreetsest paigutusest ja funktsioonist. [2]
Lõpp-põhjus ehk eesmärkpõhjus (ld causa finalis) on see, millepärast olev on. Miks lööb pall aknaklaasi katki? Lõpp-põhjusest tulenevalt on pallid kõvad ja aknad on õrnad, nad lähevad katki. Kivid kukuvad, sest nad on rasked. Küsida lõpp-põhjust on sama, kui küsida, miks mingi asi üldse eksisteerib. [2]
Aristotelese järgi on saab elusorganism lõpp-põhjuse siis, kui ta saab täiskasvanuks ning organismi formaalsed põhjused – vorm ja struktuur – on samuti seotud täiskasvanueaga. Selle kontseptsiooni järgi on inimlaps inimese ebaküps eksemplar, kellel on potentsiaal areneda ja jõuda standardse täiskasvanu struktuuri, vormi ja funktsioonideni. [3]
Aristoteleslik vaade tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]
Ka tänapäeval on eriti lääne ühiskonnas paljudel täiskasvanutel lapsepõlvest Aristotelesega sarnane arvamus. Leitakse, et lapsevanematel on kohustus pakkuda lapsele sellist toetavat keskkonda, mida lapsed vajavad, et kasvada normaalseks täiskasvanuks: samade bioloogiliste ja psühholoogiliste struktuuridega, mis on vajalikud täitmaks funktsioone, mida standardne täiskasvanud inimene saab täita. [3]
Lapsepõlvefilosoofide seisukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsepõlvefilosoofid leiavad, et lapsed on kujutlusvõimelised, tundlikud ja väga mõtlikud ning seda mõtlikkust tuleks lastes rohkem austada. Lapsed on võimelised ilma mõjutusteta jõudma filosoofiliste küsimusteni ning arutlema nende filosoofiliste küsimuste üle, nagu näiteks kuidas tekkis universum või kuidas sai miski alguse. [1]
Lapsepõlvefilosoofia teke[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsepõlvefilosoofiat hakati tunnistama täieõiguslikuks uurimisvaldkonnaks, kui filosoof ja pikaajaline laste õiguste kaitsja Gareth Matthews kirjutas 1996. raamatu "Lapsepõlvefilosoofia". Matthews leidis, et täiskasvanute ettekujutused laste vaimsest elukvaliteedist pärsivad lapse filosoofilist arengut ja paindlikkust. Oma raamatus analüüsib ta täiskasvanute ettekujutusi lapsepõlvest ja nende tekke põhjuseid ning seletab erinevate mõjukate mudelite abil (muuhulgas lapse moraalse arengu teooria, kognitiivse arengu teooria, Piaget' revolutsiooniline mudel) lahti, mida tähendab olla laps.[4] 2002. aastal ilmus Stanfordi Entsüklopeedia Filosoofia Arhiivi põhjalik uurimus "Lapsepõlvefilosoofia", mille sissejuhatuses on mainitud, et ka ülikoolides on viimasel ajal hakatud pakkuma lapsepõlvefilosoofia kursuseid. Lisaks on viimastel aastatel õitsenud seotud teemade (nt lapsevanema õigused, kohustused ja kohustused) filosoofiline uurimine. [3] Selle põhjal võib väita, et lapsepõlvefilosoofia on filosoofilise uuringu õiguspärane valdkond.
Lapsepõlvefilosoofia teemad[muuda | muuda lähteteksti]
Paljud lapsepõlvefilosoofias käsitletavad teemad on tugevasti seotud lapse arengupsühholoogia teemadega. Lapsepõlvefilosoofia erineb arengupsühholoogiast sel viisil, et lapsepõlvefilosoofias on väga tähtsal kohal lapse filosoofiline mõtlemine. Arengupsühholoogias seda teemat ei käsitleta. [1]
Kognitiivse arengu teooria[muuda | muuda lähteteksti]
Kognitiivse arengu teooria on arengupsühholoogia teooria, mis jagab lapse kognitiivse arengu staadiumid erinevateks etappideks.
Kognitiivse arengu teooria teoreetiline lähtepunkt[muuda | muuda lähteteksti]
Tuntuim kognitiivse arengu teooria, mis on mõjutanud kõige enam psühholoogide, õpetajate ja filosoofide tööd, on Jean Piaget' loodud teooria. See jagab lapse kognitiivse arengu neljaks etapiks:
- Sensomotoorne periood (0–2 a): Laps õpib maailma tundma peamiselt meeleelundite abil.
- Eeloperatsionaalne periood (2–7 a): Laps hakkab kasutama sõnu esemete ja nähtuste tähistamiseks ning suudab rääkida asjadest, mida ta hetkel ei taju. See on egotsentrismi periood – laps seletab kõike ainult enda seisukohast lähtuvalt ja teiste vaatenurka näha ei suuda.
- Konkreetsete operatsioonide periood (7–11 a): Egotsentriline mõtlemine taandub, laps mõistab, et inimesed võivad mõelda ja tunda teistmoodi kui tema. Lapse mõtlemine areneb, ta oskab teha järeldusi ja näha põhjusi ja tagajärgi.
- Formaalsete operatsioonide periood (12–....): Lapsel kujuneb abstraktne ja loogiline mõtlemine. [5]
Kognitiivse arengu teooria lapsepõlvefilosoofias[muuda | muuda lähteteksti]
Jean Piaget' teooria on heaks lähtepunktiks, et lapsepõlvefilosoofid püüavad vastanduda Jean Piaget' teooriale, sest tema viitab sellele, et lapsed ei oska filosoofiliselt mõelda enne 11.–12. eluaastat.
Hiljutised psühholoogilised uuringud on näidanud, et tavaliselt ei moodusta lapsed kontseptsioone mitte õppides nende rakendamiseks vajalikke ja piisavaid tingimusi, vaid hoopis seades endale eeskujuks prototüüpseid näiteid. Lapsepõlvefilosoofid on arvamusel, et teadmistel, mida me teame laste kognitiivse arengu kohta, tuleks aidata kujundada meie epistemoloogiat, mitte lasta meie eelnevalt sõnastatud epistemoloogial kujundada meie ettekujutust laste kognitiivsest arengust. [2]
Moraalse arengu teooria[muuda | muuda lähteteksti]
Moraalse arengu teooria on lapse arengupsühholoogia teooria, mis jagab lapse moraalse arengu etappideks.
Moraalse arengu teooria teoreetiline lähtepunkt[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige tuntum moraalse arengu teooria on Lawrence Kohlbergi kõlbelise arengu teooria, mille järgi on kõlbelises arengus 6 faasi, mis grupeeruvad kahekaupa kolmeks suuremaks perioodiks:
- Prekonventsionaalne periood (3/4–10 a)
- Hirm karistuse ees ja vajaduse suurus.
- Reeglitest kinnipidamine.
- Konventsionaalne periood (10–13 a)
- Teiste arvamus.
- Seadused ja kord.
- Postkonventsionaalne periood (13–... a)
- Sisemine koodeks
- Üldinimlikud normid ja väärtused[5]
Moraalse arengu teooria lapsepõlvefilosoofias[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige mõjukam Kohlbergi töö kriitik Carol Gilligan on oma raamatus "In a different voice" toonud välja, et Kohlbergi reeglitel põhinev moraalse arengu süsteem on liigselt õiglusel põhinev. Õiglusel põhinev mõtlemine on stereotüüpselt seotud meeste mõtlemisega, samas kui naised ja tüdrukud võivad tõenäoliselt läheneda moraalsetele dilemmadele hoolivalt.
Martin Hoffman läheneb moraalsele arengule empaatilisest küljest. Hoffman kirjeldab empaatiliste tunde ja vastuseid neljas etapis. Tema lähenemisviis võimaldab hinnata ehtsate moraalsete tunnete tekkimise võimalust ka väga väiksel lapsel. Seevastu Kohlbergi moraalse dilemma testidega antakse eelkooliealistele ja isegi varase algharidusega lastele kõige esimene, prekonventsionaalne tase.
Laste autonoomsus[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsed on võimelised käituma sihiteadlikult ka varases nooruses. Nad suudavad teha valikuid ja otsuseid, et mõjutada sündmusi ja oma maailma. Ka juriidilistes ja meditsiinilistes kontekstides austatakse laste autonoomsust. Täiskasvanud võivad laste autonoomsust toetada, pakkudes neile asjakohast teavet, tundes huvi lapse tunnete ja vaadete vastu ning pakkudes lastele struktureeritud valikuid, mis neid tundeid ja mõtteid kajastavad. [3]
Laste filosoofiline mõtlemine[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsepõlvefilosoofid on arvamusel, et lapsed on võimelised ilma mõjutusteta jõudma filosoofiliste küsimusteni ka varajases vanuses, ent alates mingist vanusest laste filosoofiline potentsiaal hääbub.
Lastefilosoofia tegeleb sellega, kuidas filosoofiliste küsimuste küsimise teel õpetada lastele iseseisvat mõtlemist. [4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Andew Stables. Childhood and the Philosophy of Education, Continuum, 2008.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Simply Philosophy. "The Four Causes" (Inglise keel). Originaali arhiivikoopia seisuga 1.12.2017. Vaadatud 22.11.2017.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Matthews, Gareth and Mullin, Amy, "The Philosophy of Childhood", The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Spring 2015 Edition), Edward N. Zalta (ed.), URL = <https://plato.stanford.edu/archives/spr2015/entries/childhood/>
- ↑ 4,0 4,1 Gareth B. Matthews (1996). The Philosophy of Childhood.
- ↑ 5,0 5,1 Anu Leuska. "Arengupsühholoogia" (eesti keel). Originaali arhiivikoopia seisuga 16.11.2017. Vaadatud 28.11.2017.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)