Lamarkism
 | Artiklis puuduvad viited. |
Lamarkism on Prantsuse loodusteadlase Jean-Baptiste de Lamarcki seisukohtadele tuginev evolutsiooniteooria, mille kohaselt on eluslooduse areng toimunud algelisimate olendite isetärkamisest inimese kujunemiseni.
Uute suurte organismirühmade (hõimkondade ja klasside) teket on Lamarck seletanud kõigele elusale sisemiselt omase täiustusmiskalduvusega. Oluliseks evolutsiooniteguriks pidas ta elutingimusi, kusjuures vahetult adekvaatseid muutusi põhjustavad need ainult taimede ja alamate loomade ehituses, kõrgematele loomadele toimivad kaudselt, muutes esmalt nende vajadusi ja harjumusi. Organismide otstarbekohase tegevuse tagajärjel tekkinud muutused päranduvad järglastele, kui need muutused on mõlemal vanemal.