Lõhkeaine tundlikkus

Allikas: Vikipeedia

Lõhkeaine tundlikkus väljendab lõhkeaine vastvõtlikust väliste tegurite mõjule ja iseloomustab seega lõhkeaine ohtlikust. Mida tundlikum lõhkeaine on, seda kergemini võib ta plahvatada. Kõige olulisemad tundlikuse näitajad on vastupidavus löökidele, hõõrdumisele ja temperatuurile.

Lõhkeaine tundlikust tuleb arvesse võtta nii selle kasutamisel, transpordil kui ka säilitamisel.

Tundlikkust erinevatele teguritele määratakse kindlate katsetega. Näiteks löögitundlikuse leidmisel lastakse 2 kg raskusel terassilindril lõhkeainele kukkuda ja otsitakse kõrgust, mille juures tekib igal juhul plahvatus. Hõõrdetundlikust määratakse aga spetsiaalse pöörleva katseseadmega, mis teeb 150 pööret minutis ja avaldab samal ajal lõhkeainele survet. Maksimaalne surve, mis kuuel katsel plahvatust ei põhjusta, ongi hõõrdetundlikkuse arvväärtuseks. Tundlikkust soojusele saadakse aga leekpunkti väärtusest ning see vastab minimaalsele temperatuurile, mille juures lõhkeaine 5 minuti jooksul süttib.

Erinevate lõhkeainete tundlikkusnäitajad erinevad suuresti. Näiteks on väga tundlikuks nitroglütseriin, mis plahvatab juba terassilindri 4 cm kõrguselt kukutamisel ning mille leekpunkt on 180 °C. Seevastu näiteks trotüülil on vastavad näitajad 70 cm ja 310 °C. Ammooniumsalpeetriliste lõhkeainete löögitundlikus ulatub aga juba mitme meetrini.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]