Lõhkeaine tundlikkus

Allikas: Vikipeedia

Lõhkeaine tundlikkus väljendab lõhkeaine vastvõtlikkust väliste tegurite mõjule ja iseloomustab seega lõhkeaine ohtlikkust. Mida tundlikum lõhkeaine on, seda kergemini võib see plahvatada. Kõige olulisemad tundlikkuse näitajad on vastupidavus löökidele, hõõrdumisele ja temperatuurile.

Lõhkeaine tundlikkust tuleb arvesse võtta nii selle kasutamisel, transpordil kui ka säilitamisel.

Tundlikkust erinevate tegurite suhtes määratakse kindlate katsetega. Näiteks löögitundlikkuse leidmisel lastakse 2 kg raskusel terassilindril lõhkeainele kukkuda ja otsitakse kõrgust, mille juures tekib igal juhul plahvatus. Hõõrdetundlikkust määratakse aga spetsiaalse pöörleva katseseadmega, mis teeb 150 pööret minutis ja avaldab samal ajal lõhkeainele survet. Maksimaalne surve, mis kuuel katsel plahvatust ei põhjusta, ongi hõõrdetundlikkuse arvväärtuseks. Soojustundlikkus leitakse aga leekpunkti väärtuse kaudu ning see vastab minimaalsele temperatuurile, mille juures lõhkeaine 5 minuti jooksul süttib.

Erinevate lõhkeainete tundlikkusnäitajad erinevad suuresti. Näiteks väga tundlik on nitroglütseriin, mis plahvatab juba terassilindri 4 cm kõrguselt kukutamisel ja mille leekpunkt on 180 °C. Seevastu näiteks trotüülil on vastavad näitajad 70 cm ja 310 °C. Ammooniumsalpeetriliste lõhkeainete löögitundlikkus ulatub aga juba mitme meetrini.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]