Lõhkeaine brisantsus

Allikas: Vikipeedia

Lõhkeaine brisantsus väljendab lõhkeaine võimet purustada lööklaine mõjul ümbritsevat keskkonda laengu vahetus läheduses ning seega on brisantsus lõhkeaine põhiliseks tõhususe näitajaks välislaengutega lõhkamisel.

Brisantsus tuleneb otseselt lõhkeaine detonatsioonikiirusest ning mida suurem see on, seda suurem on ka brisantsus.

Suur detonatsioonikiirus on oluline näiteks metallkonstruktsioonide lõhkamisel, kus liiga aeglaselt kulgev plahvatus lihtsalt painutab metalli suutmata seda tükkideks lõigata.

Brisantsuse määramiseks kasutatakse tavaliselt katsevahendit, mis koosneb terasplaadile asetatud pliisilindrist ja omakorda sellele asetatud teraskettast. Ketta peale paigutatakse 50 grammi lõhkeainet koos detonaatoriga ja fikseeritakse see aluse külge. Lõhkeaine lõhatakse ja brisantsus määratakse mõõtes pliisilindri keskmise kõrguse vähenemist millimeetrites plahvatusest tulenenud löögi survel.

Väga brisantsed lõhkeained on heksogeen (29 mm) ja pentriit (25 mm), keskmise brisantsusega on trotüül (15 mm) ja madala brisantsusega näiteks ammooniumsalpeetrilised lõhkeained (mõnedel juhtudel ainult 4–8 mm).

Lõhkeaine plahvatusel vabanevat koguenergiat väljendab aga lõhkeaine töövõime, kuid üldiselt on suure brisantsusega lõhkeained ka suure töövõimega ja vastupidi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]