Lääneratsutamine

Lääneratsutamine ehk vesternratsutamine on ratsaspordi haru, mis sai alguse 19. sajandist, kui karjakasvatus arenes Põhja-Ameerikas väga kiiresti.

Lääne hobused

Tõud, kellel on tihe side lääne elustiiliga:

• Veerandmiili hobune
• Appaloosa hobune
• Mustang
• Paint

Lääneratsutaja

Lääneratsutaja tunnused:

1. Istub sadulas loomulikul viisil
2. Korraliku istaku korral saab tõmmata mõttelise vertikaalse joone kõrvast läbi õla kannani
3. Jalalabasid hoiab ühel joonel otse keha all, kannad on surutud allapoole
4. Sääri hoiab paralleelselt hobuse kerega
5. Sääri kasutab vaid siis, kui hobust on vaja sundida edasi liikuma
6. Õlad on suunatud alla ja tahapoole
7. Hoiab pead püsti
8. Mõjutab hobust kergelt juhtimisvõtetega
9. Kontakteerub hobusega ainult suuliselt, kui hobune vajab korrigeerimist
10. Hobust peatab peamiselt häälega, andes käskluse „Ptruu!”

Allüürid

• Samm
• Jog
• Traav
• Lope ehk kerge galopp
• Galopeerimine ringiratast
• Tagasikäik
• Libisev peatus
• Keerd

Varustus

Vesternvaljad

Vesternvaljad. Puudub kapsel. Fotol Satirikon ox (omanik Rita Randviir)

Peamine märgatav erinevus inglise ja vesternvaljaste vahel on see, et viimastel puudub kapsel. Valjaid on kahte tüüpi: otsmikurihmaga ja otsmikurihmata. Otsmikurihmata valjaste puhul on kuklarihma küljes aas, mis pannakse hobuse ühe kõrva ümber. See kerge valjastus sobib ilusa väikese peaga hobusele.

Bosal-valjad

Bosal-valjad on suulisteta ning avaldavad mõju nina- ja lõualuu närvidele. Neid kasutatakse 4-aastastel hobustel, kellel on suud õrnad uute hammaste kasvamisest. Bosali külge on kinnitatud juhtnöör, mis on omakorda seotud sadulasarve külge.

Vesternratsmed

Vesternratsmed on lahus, ehk pole omavahel ühendatud. Ratsmete pikkus jääb vahemikku 1,8–2,4 meetrit. Osadel ratsmetel on otsas ka nahkklapid, millega saab hobust mõjutada.

Hakamoor

Hakamoor võimaldab ratsutada suulisteta. Selle puhul avaldatakse survet ninale, kuklale ja lõualuule. Seda peaks kasutama vaid kogenud ja õrna käega ratsanik, sest kuigi hobuse suus pole midagi, võivad need olla üsna karmid.

Vesternsuulised

Lääneratsutamises on kõige tavalisemalt kasutuses kangsuulised. Neil on külgedel pikad metallpulgad ehk peeled, mis võivad olla sirged või kõverad. Teised kasutuses olevad suulised on liht- ehk pulksuulised, mis on pisut õhemad kui tavalised pulksuulised. Suulised on valmistatud väga kiiresti roostetavast rauast ning kuna hobustele meeldib rooste maitse, pole sellest midagi.

Jalused

Lääneratsutamises sõidab lääneratsutaja pikema jalusega kui euroopa ratsutaja klassikalistel ratsaspordialadel. Pikka aega ratsutades on sirge jalg mugavam. See stiil arenes välja nende pikkade tundidega, mis kauboid sadulas veetsid. Põhilisemad jalusetüübid on roper, bell bottom, ox bow ja visalia, valik on enamasti igaühe maitseasi. Hobuste taltsutamisel ja kiirusvõistlustel kasutatakse lameda põhjaga jaluseid, mis toetavad pöida. Karjapidamistöödes kasutatakse oxbow` tüüpi jaluseid, mis on surutud vastu kontsa sisemist serva. Jalustele on võimalik lisada ka nahast katte ehk tapadero, mis kaitseb ratsutaja jalga jalusesse takerdumast ja teel põõsaste eest.

Libisevad hobuserauad

Hobustele, kes peavad tegema palju libisevaid peatusi, tehakse spetsiaalsed libisevad hobuserauad. Need on avaramad ja pikemad kui tavalised rauad.

Läänesadul

Lääne sadulal on kontroll ja kiirus mugavusele ohvriks toodud. Kauboisadul saabus Põhja-Ameerikasse Mehhikos töötavate kauboide kaudu ja arenes Ladina-Ameerikasse toodud hispaania konkistadooride sadulatest. Sadul on toekas ja vastupidav ning sellel on lameda ülaosaga sarv, kuhu saab lassoga kinni püütud vasika siduda, sügav iste, kõrge tagakaar. Taga võib olla sadula tagaosa all hoidmiseks teine sadulavöö, kui vasikas on kinni seotud või hobune õhkuhüppeid teeb. Vesternratsutamises kasutatakse kindlaks otstarbeks mitmeid erinevaid sadulatüüpe:

Rantšo- või lõbusõidusadul

Selle sadulatüübi juures on kasutatud käsitsi töödeldud nahka ja sageli kaunistatud puhta hõbedaga. Sobib tavaliseks ratsutamiseks. Eraldi esinemiseks on spetsiaalne sportratsutamissadul.

Cutting-sadul

Selle sadula ehitus aitab sõitjal õiget asendit säilitada samal ajal kui hobune härja manöövreid järgides kiireid liigutusi teeb. Sadula iste on lame ja esikaar kõrge, et ratsanik ette ei vajuks ning saaks jääda lõdvestatuks. Ühte kätt hoiab sõitja sadulasarvel, et see ei segaks hobuse liikumist, kes on õpetatud iseseisvalt töötama.

Barrel racing-sadul

Barrel racing'u sadul (est tünnisõidusadul) on ehitatud lameda sügava istme ja suhteliselt laia esikaarega, et sõitja istakut kindlamaks muuta ja aidata ratsanikul hobust pööretel tasakaalustada. Sadul on väike, kerge ja tugeva konstruktsiooniga, et tünnisõidule vastu peaks. Mitmetel tünnisõidusadulatel on ainult esimene sadulavöö tripp, kuid puudub tagumine.

Robing-sadul

Sellel sadulal on veelgi sügavam iste kui western trail-sadulal ning jalused on paigutatud nii, et ratsaniku jalad on otse tema keha all. Sadula iste on tavaliselt seemisnahast ja sadularaam ja sarv on tugevamad kui teistel sadulatel. Kasutatakse tõelise rantšotöö juures. Lassoga härga püüdes peab ratsanik istuma vertikaalselt ja hästi tasakaalus.

Sadula osad

• Hark
• Sadulasarv
• Vender
• Jalus
• Sidumisrihm
• Sidumisrihma pannal
• Sadula kinniti
• Tagumine kinniti
• D-kujuline sadularõngas
• Sadula iste
• Tagumine sadulahari
• Tagumine džoki ja sadulahõlm
• Sadulapaelad

Kauboide riietus

Kauboi riietus on loodud rantšotöölise karmile elule vastu pidama, mistõttu on see olnud väga praktiline minevikus ja tänapäeval. Asendamatuteks rõivasteks on paar Levi'se teksaseid, millel pole seespool topeltõmblusi (hõõrdumise vältimiseks ratsutamisel) ja Stetsoni kaabu. Kauboi kaabu on tehtud traditsiooniliselt vildist ja sellel on lai serv ja kõrge põhi. Lai serv kaitseb päikese, tuule, lume ja vihma eest ning kõrge põhi jätab isoleeriva õhukihi pea jaoks. Kauboisaapaid iseloomustab kõrge alt kitsenev konts ja sageli terav nina. Valmistatud tihti nahast ja kaunistatud keerukate mustritega ning lisaks võib olla nende küljes paar suuri ketastega kannuseid. Nahast kaitsmeid kasutatakse jalgade kaitsmiseks kui ka demonstratsiooniks. Võistlustel ei nõuta kaitsmete kandmist, siiski kannab enamik ratsanikke neid veisekarjahobuste võistlustel ja cutting'ul. Töö- või rantšokaitsmetel pole tavaliselt ääres narmaid ja need on üldiselt laiemad. Esinemiskaitsmeid on võimalik pingutada kogu ulatuses, kuid töökaitsmetel on vaid paar pingutusrihma.

Võistlused

Ratsaniku ja hobuse oskuste demonstreerimiseks on lääneratsutamises mitmesuguseid võistlusi.

Lääneratsutamisel on kolm põhidistsipliini

– kiirust nõudvad mängud

• Tünnisõit (ingl Barrel Racing)
• Slaalom ümber postide (ingl pole bending)
• Team penning

– töövõistlused

• Veise tunnetus
• Töötav karjahobune
• Kuiv töö
• Aedikusse ajamine
• Cutting

– taltsutamine

• Reining
• Reining vabastiilis
• Maastikuvõistlus
• Ümberpöörd
• AQHA (Ameerika veerandmiilihobuste ühendus) taltsutamisvõistlused

Ajalugu

Vaid Põhja-Ameerika hobusetõugude nägemisest piisab, et meenuks nende osa indiaani hõimude elustiili muutumises Suurel tasandikul. Hobune on nii tihedalt seotud Põhja-Ameerika läänepiirkondade ajalooga, et tänapäevani on need kaks lahutamatud. Vaadates dramaatilist rodeot, tulevad meelde kauboid ja karjakasvatusrantšod ning appaloosa seljas sügaval käsitööna tehtud sadulas istudes tunnete, et Metsiku Lääne vaim on siiamaani täies elujõus.

Põhja-Ameerikas oli hobune eelajaloolisel ajal välja surnud. 16. sajandil toodi ta hispaania konkistadooride poolt uuesti sisse ning hobused muutsid täielikult sealsete indiaanlaste eluviisi. Suure tasandiku hõimudest said esimesed reaalsed Ameerika hobuseinimesed. Hobune andis neile suurema liikumise ja tegi jahipidamise kergemaks. Indiaanlased polnud enam sunnitud paikse eluviisi juurde jääma ega end jõekallastel põllundusega elatama. Paljud hõimud läksid üle rändavale eluviisile, sealhulgas siuud, šaieenid, komantšid ja apsalooke'd. Hobuste omamine lubas neil piisoneid otsides suuri vahemaid läbida. Piisoneid tapeti nii naha kui ka liha pärast.

Koer oli olnud ainuke veoloom enne hobust ning kogus, mida koer suutis vedada oli väike. Koerarakend ja lohisti kohandati hobusele sobivaks ning nendega saadi vedada palju raskemat koormat.

Paljud indiaanlased ratsutasid sadulata, valjaste asemel kasutati vaid toornahast rihma ümber hobuse nina. Kasutati ka tekki või väikest nahast sadulat, mis oli topitud rohu või piisonikarvadega. Hobune kaunistati tihti sulgedega ja helmestest ehetega. Hobuses nähti jõukuse sümbolit ja mõnel suguharupealikul oli kuni tuhat looma. See oli ajendiks vaenutsevate suguharude vahel.

Eriti lahingus oli Suure tasandiku indiaanlaste ratsutamisoskus legendaarne. Sõdalane võis rippuda hobuse ühel küljel, peites end vaenlase laskude eest, samal ajal ise nooli lendu lastes. 19. sajandil indiaanlaste peetud sõdade ajal ületasid nende väikekasvulised hobused hõlpsasti kiiruse poolest USA ratsaväe suuremaid hobuseid ja olid kaugelt vastupidavamad.

Esimesed kauboid olid pigem mehhiklased kui põhjaameeriklased. Hispaanlased olid nad oma rantšodesse tööle palganud. 19. sajandi kauboi elu oli karm. Algselt kasvatati veiseid rohkem naha kui liha pärast, aga see muutus sajandi keskel. Vastavalt Põhja-Ameerika elanikkonna kiirele kasvule suurenes nõudlus veiseliha järele. Karjakasvatus hakkas läänes õitsvale järjele jõudma.

Karjakasvatajad katsid oma hobustega sageli väga pikki vahemaid. Karjaajamised võisid kesta viis kuud ja teel ähvardasid ajajaid paljud hädaohud. Indiaanlased olid peamiseks ohuks, jõgede veetase tõuseb ohtlikult kõrgele või kari hakkab kiini jooksma. Veiseid võis karjas olla 1000–2000, mis polnud sugugi ebatavaline. Seda karja hoidis koos 12-meheline meeskond, igaühel neist oli vaja kaheksat kuni kümmet hobust. Varuhobuste eest pandi hoolitsema üks ajaja – wrangel, teised aga võtsid kohad sisse karja ümber. Mehed töötasid paaridena, üks kummalgi pool karja, sest suur kari võis kuni kaks miili mööda teed ulatuda. Osavaimad ajajad pandi karja ette takistama loomi jooksu pistmast. Ülejäänud töötasid taga, vaadates, et irdujad karjast maha ei jääks. Päevas läbiti karjaga umbes 15–25 kilomeetrit.

Pärast USA kodusõja lõppu, 1865. aastal, oli karjaajamise tippaeg ja lõppes raudteede tulekuga Texasesse. 1880. aastal ilmusid külmutusseadmed, mis tähendas, et veiseid ei tulnud enam linna tapale ajada.

Sellest kõigest arenes vesternratsutamise stiil. Karja ajades juhtisid mehed hobust ühe käega, sest teist oli vaja töötegemiseks. Tänu pikkade vahemaade katmisele arendasid nad välja turvalise ja mugava ratsutamisstiili. Tööst vabal ajal lubasid nad endale vabaõhumeelelahutusi, mis said aluseks tänapäeval tuntud lääneratsutamisele. Lääneratsutamisel pole siiski midagi ühist rodeoga. Rodeo on erutav ja põnev, kuid lääneratsutamine rahulik ja lihtne. Lõõgastunud hobune on väga oluline.

Lääneratsutamine Eestis

Eestis pole lääneratsutamine veel nii levinud. Samuti pole talle, kus saaks seda stiili õppida. Küll aga on korraldatud tünnisõiduvõistlusi. Näiteks 7. augustil 2016 korraldati Hiiumaal Linnumäe ratsaspordi keskuses tünnisõidu võistlusi.

Kirjandus

• Josée Hermsen (1997). Hobuste entsüklopeedia. Lisse: Rebo Production. Lk 213–241.4
• Julie Whitaker, Ian Whitaker (2007). Hobune. Fakte hobustest ja ratsutamisest. The Candlemakers, West street, Lewes, Suurbritannia: Ivy Press. Lk 118–139.
• "Vesternratsutamise tünnisõidu võistluste juhend" (PDF).