Konkreetne luule

Allikas: Vikipeedia

Konkreetne luule on visuaalkunsti ja keele sümbioosis tekkinud žanr, mille puhul keel ei ole mitte ainult sisu, mõtte või meeleolu kandjaks, vaid lisaks ka luuletuse eesmärk ise. Konkreetse luule viljeleja luuletaja-konkretist esitleb visuaalsete vahenditega keelt ennast.

Konkreetse luule puhul kasutatakse kunstilise vahendina keele foneetilisi, visuaalseid ja kõlalisi omadusi. Sõnad, tähed või kirjavahemärgid võivad ka keele kontekstist väljuda ja vaatleja jaoks iseseisvuda, see tähendab muutuda "konkreetseks".

Selline keele enda esitlemine võib ka keelele kui mõtte väljendajale vastanduda, kuna konkreetne luuletus ei pruugi enam kanda mõtet vahendavat funktsiooni. Konkreetset luulet võib pidada ka mittepoeetiliseks meditatsiooniks poeetilise kujutusviisi tingimustes. Konkreetne luuletus ei pruugi enam olla luuletus "millestki", vaid keeleline resultaat asjana iseeneses.

Konkreetse luule ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõiste 'konkreetne luule' pärineb Theo van Doesburgilt ajakirjast Art concret (1930), milles on esimest korda kasutatud mõistet 'konkreetne kunst'. Pildi "konkreetseteks" elementideks on näiteks punkt, joon, pind, värv. Selline "konkreetsuse" määratlus kanti üle kirjandusse ja fotograafiasse.

Sõltumatult Doesburgist tõi Pierre Schaeffer muusikasse mõiste konkreetne muusika.

Konkreetsele kunstile, luulele ja muusikale on iseloomulik kunstiliste elementide avaldumine ja kujutamine omaette iseseisva reaalsusena.

Eugen Gomringeri üleskutse vom vers zur konstellation (värsist konstellatsiooniks) (1954)[1] sai konkreetse luule manifestiks. Mõistena määratles selle kunstnik, kunstiteoreetik ja kirjanik Öyvind Fahlström[2].

Gomringeri jaoks ei olnud sõnad enam tähenduste kandjateks, vaid visuaalsed ja foneetilised kujutamisvahendid. Teksti graafilise kujundamise abil oli võimalik nende sisulist tähendust kas rõhutada või selle üle ironiseerida. Vastav poeetilise tegevuse tulemuseks oli seejuures uus konstruktsioon, üksikute keele elementide uudne ühendamine. Gomringer nimetabki oma luuletusi "konstellatsioonideks".

Saksakeelse konkreetse luule esindajad kuulusid Viini ringi või ka Max Bense ümber koondunud Stuttgarti ringi.

Eestis on konkreetse luule väljapaistvamad esindajad Leonhard Lapin ja Raul Meel.


Konkreetse luule esindajaid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antoloogiaid:

  • Max Bense, Elisabeth Walther (Hg.): konkrete poesie international. rot, Nr. 21, Stuttgart 1965. Ein zweiter Band erschien: rot, Nr. 41, Stuttgart 1970
  • Beloit Poetry Journal, Bd. 17, Nr. 1, 1966
  • Stephen Bann (Hg.): Concrete Poetry: An International Anthology. London Magazine Editions, London 1967
  • Jean Francois Bory (Hg.): Bientot. 1967. Englische Übersetzung: Once Again, New Directions 1968
  • Eugene Wildman (Hg.): An Anthology of Concretism. Chicago Review, Bd. 19, Nr. 4, September 1967
  • Emmett Williams (Hg.): An Anthology of Concrete Poetry, edition hansjörg mayer, Stuttgart und Something Else Press, New York, Villefranche, Frankfurt, 1967 (eine der besten Anthologien der konkreten Poesie, von internationaler Relevanz). Ohne ISBN.
  • Mary Ellen Solt (Hg.): Concrete Poetry: A World View. Indiana University Press, Bloomington 1968, ISBN 978-0253113009. Neuausgabe als Taschenbuch 1970, ISBN 978-0253113016. Text als html auf UbuWeb
  • Liesbeth Crommelin (Hg.): klankteksten/ konkrete poezie/ visuelle teksten. Stedelijk Museum, Amsterdam 1970
  • John J. Sharkey: Mindplay: An Anthology of British Concrete Poetry. Lorrimer Pub. Ltd., London 1971
  • Eugen Gomringer (Hg.): konkrete poesie: deutschsprachige autoren. Reclam, Stuttgart 1972. Neuauflage 2001. ISBN 978-3-15-009350-4
  • John Jessop (Hg.): International Anthology of Concrete Poetry. Missing Link Press, Poetry Toronto Books, Toronto 1978

Käsitlused:

  • Augusto de Campos, Décio Pinatari, Haroldo de Campos: Theoria da poesia concreta. Textos críticos e manifestos 1950–1960. Edições Invenção, 1965
  • David William Seaman: French Concrete Poetry: The Development of a Poetic Form from the Origins to the Present Day. Stanford 1970
  • Text & Kritik, Nrn. 25, 30: Konkrete Poesie, 2 Bände, München 1970/71.
  • Thomas Kopferman (Hg.): Theoretische Positionen zur konkreten Poesie. Texte und Bibliographie. Tübingen 1974
  • Harald Hartung: Experimentelle Literatur und konkrete Poesie, Göttingen 1975
  • Liselotte Gimpel: ‚Concrete‘ Poetry from East and West Germany: the Language of Exemplarism and Experimentalism. Yale University Press, New Haven 1976
  • Dieter Kessler: Untersuchungen zur Konkreten Dichtung: Vorformen, Theorien, Texte. Meisenheim am Glan 1976.
  • Bob Cobbing, Peter Mayer: Concerning Concrete Poetry. Writers Forum, London 1978
  • Thomas Kopferman: Konkrete Poesie: Fundamentalpoetik und Textpraxis einer Neo-Avantgarde. Lang, Frankfurt/Main, Bern 1981.
  • Jeremy Adler, Ulrich Engel: Text als Figur. Visuelle Poesie von der Antike bis zur Moderne. (Ausstellungskataloge der Herzog August Bibliothek, Nr. 56). Weinheim 1987
  • Michael Glasmeier: buchstäblich wörtlich wörtlich buchstäblich. Berlin 1987.
  • Ulrich Engel: Konkrete Poesie. Innovation und Tradition. Katalog zur Ausstellung in der Universitätsbibliothek Wuppertal, Wuppertal 1991.
  • Michael Fisch: Konkrete Poesie: Anfang und Ende einer außergewöhnlichen Kunstform. - Über Beispiele und Muster der Konkreten Poesie und über Grenzen und Möglichkeiten experimenteller Schreibweisen." In: Sechzig Jahre Bundesrepublik Deutschland. Forschungsbeiträge tunesischer und deutscher Germanistinnen und Germanisten. München: Iudicium 2009, S. 77-101. ISBN 978-3-89129-987-6

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Neue Zürcher Zeitung, 1. august 1954
  2. Öyvind Fahlström: Hätila ragulpr på fåtskliaben: Manifest för konkret poesi. In: Odyssé, Nr. 3-4, 1954. Geschrieben 1953. Auf Fahlströms Webseite wird der Titel so übersetzt: Hipy Papy Bthuthdth Thuthda Bthuthdy: Manifesto for Concrete Poetry

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]