Arutelu:Konkreetne luule

konkreetne poeesia, 1950.–1960. aastatel kujunenud kunstilaad, mis põhineb sõnade visuaalsetele aspektidele. Erinevalt “vormitud” poeesiast, kus rõhutatakse lisaks verbaalsele tähendusele (või esmajoones) sõnade ja tähtede järgnevust ja paigutust siluettideks või mustriks ridade kaupa (Guillaume Appolinaire’i Kalligrammid, 1918), loobub konkreetne poeesia konventsionaalsest reast ja süntaksist.  Kasutab tüpograafiat ja graafikat ning kalligraafia ja kollaaži ja arvutipõhiseid elemente. Eelkäijaks dadaistide ja futuristide tüpograafilised eksperimendid. Mõiste võtsid kasutusele sakslane Eugen Gomringer (snd 1925) ja Brasiilia eksperimentaalsete poeetide grupi Noigandres (1952) asutajaliige tööstusdisainer Decio Pignatari (snd 1927). Esindajaid: R. Lax, P. Garnier, I. H. Finlay, J. Cage. Eestis on konkreetset poeesiat viljelnud Raul Meel. Tekst toodud üle ümbersuunamise saanud artiklist konkreetne poeesia. Siin võib olla asju, mida konkreetse luule artiklisse lisada. --Andrus Kallastu (arutelu) 14. august 2017, kell 20:12 (EEST)