Kompromissleping
Kompromissleping on leping, mis muudab lepingupoolte õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte poolte mõlemapoolsete järeleandmiste teel vaieldamatuks.[1]
Kompromisslepinguga luuakse uus iseseisev võlasuhe. Pärast kompromisslepingu sõlmimist ei saa pooled enam sellele eelnenud õigussuhtele tugineda.[2]
Olemus[muuda | muuda lähteteksti]
Kompromisslepingu puhul on tegemist mitmekülgse võlaõigusliku lepinguga.[2] Riigikohus on leidnud, et kompromisslepingu eeldused on järgmised:
- Poolte vahel on ebaselge ja vaieldav mitmekülgne õigussuhe. Mitmekülgsus tähendab siinjuures, et mõlemal poolel on õigussuhtes õigusi ja kohustusi.
- Pooled teevad kompromisslepingu raames üksteise suhtes järeleandmisi.[3]
Samas ei ole eespool nimetatud eeldused kohustuslikud, s.t poolte kokkuleppel on eeldustest kõrvalekalded lubatud.[3]
Lisaks nõuetest täielikult või osaliselt loobumisele on kompromisslepingu raames võimalik veel kohustuse olemasolu või selle puudumist aktsepteerida, vaidlemisest loobuda jne. Kui õigussuhtel, millega seoses kompromisslepingut sõlmida soovitakse, on rohkem kui kaks osalist, peavad järeleandmisi tegema kõik osalised.[3]
Kompromisslepinguga reguleeritav esialgne õigussuhe võib lisaks võlaõiguslikule iseloomule olla ka asja-, perekonna-, pärimis-, ühingu- või haldusõiguslik. Samas ei saa muuta seaduses sätestatud imperatiivse sisuga õigussuhteid. Kompromisslepingul ei ole kindlalt vorminõuet, v.a juhul, kui esialgses õigussuhtes on selline vorm kokku lepitud või kui vorminõue tuleneb seadusest.[3]
Tähendus kolmandatele isikutele[muuda | muuda lähteteksti]
Seaduse kohaselt ei mõjuta kompromissileping vaieldavast või ebaselgest õigussuhtest tulenevaid kolmanda isiku õigusi.[4]
Kohtulik kompromiss[muuda | muuda lähteteksti]
Kohtulik kompromiss on kompromisslepingu erijuht. Kui pooled on jõudnud tsiviilmenetluse raames kohtusse ning kohus on teinud otsuse, võivad pooled enne otsuse jõustumist sõlmida kompromissi. Kohtuliku kompromissi on võimalik sõlmida kõikides kohtuastmetes. Selle sõlmimine toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kohtuliku kompromissi olulisim erinevus võrreldes tavalise kompromisslepinguga on selle kinnitamine kohtumäärusega ning hilisem muutumine täitedokumendiks täitemenetluses.[5]
Kohtuliku kompromissi sõlmimiseks peavad pooled saatma kohtule allkirjastatud kompromisslepingu. Selle asemel on lubatud kohtule protokollimiseks saata ka vaid lepingu tingimused koos taotlusega kompromiss kinnitada. Kui kohus taotluse kinnitab, väljastab ta sellekohase määruse, millel on täitedokumendi tähendus. Täitedokumendi tähendus on võimalik anda ka kompromisslepingutele, mis on sõlmitud väljaspool kohtulikke kompromisse.[5]
Kohtu väljastatud määruse ehk täitedokument on sama poolte vahel sõlmitud kompromissleping, millele on antud kohtupoolne heakskiit. Kohus võib jätta kohtuliku kompromissi taotluse rahuldamata, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega. Lisaks ei rahulda kohus taotlust, kui sõlmida soovitav kompromissleping rikuks oluliselt avalikku korda või kui kompromissi täitmine oleks võimatu.[5]
Kompromisslepingu tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Kompromisslepinguga luuakse poolte vahel uus õigussuhe ning esialgsele vaieldavale ja ebaselgele õigussuhtele tuginemine on välistatud.[6] Erandjuhtudel võivad pooled siiski ka kokku leppida, et esialgne õigussuhe jääb kehtima.[7]
Kompromisslepingu rikkumisel saab pool üldjuhul kasutada kõiki võimalikke õiguskaitsevahendeid. Seega on võimalik nii taganemine kui ka kahju hüvitamise nõude esitamine. Nii nagu kõiki teisi lepinguid saab ka kompromisslepingut tühistada, kui see on sõlmitud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Võlaõigusseadus. RT I 2001, 81, 487, § 578 lg 1.
- ↑ 2,0 2,1 P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017, lk 312−314.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Riigikohtu lahend: RKTKo 3-2-1-124-12, p 18.
- ↑ Võlaõigusseadus. RT I 2001, 81, 487, § 579 lg 1.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017, lk 314−315.
- ↑ Riigikohtu lahend: RKTKo 3-2-1-148-04, p 17.
- ↑ P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017, lk 316−317.
- ↑ Riigikohtu lahend: RKTKo 3-2-1-53-05, p 19.