Keelepoliitika

Allikas: Vikipeedia

Keelepoliitika hõlmab eelkõige riigi süsteemsed abinõud keele funktsioonide teadlikuks säilitamiseks või muutmiseks[1]. Mingi riigi keelepoliitika esmaülesanneteks on riigikeele sätestamine põhiseaduses ja keeleseaduse kehtestamine, mis kõik toimub rahvusvahelisi õiguse normi kinni pidades[1].

Keelepoliitika eesmärk on keelesuhtluse reguleerimine ühiskonnas, tagades ühtlasi ka riigikeele täisväärtusliku toimimise[1].

Keelepoliitika võib iseloomu poolest olla kas (a) konstruktiivne ehk perspektiivne (arendab keele funktsioone ja struktuuri); (b) retrospektiivne (säilitab keele funktsioone ja struktuuri), või (c) destruktiivne (ahendab keele funktsioone ja struktuuri)[1]. Destruktiivse keelepoliitika viljelemine võib kaasa tuua keelelise assimileerumise ja keele hääbumise, keeletapu (keelesuitsiid ehk lingvitsiid)[1].

Eesti keelepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti keelepoliitika

Eestis kuulub keelepoliitika Haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalasse. Ministeeriumi ülesanded on keelepoliitika planeerimine, korraldamine ja arendamine; riigi arengukavade väljatöötamine keelepoliitika valdkondades ja nende kooskõla tagamine üleriigiliste arengukavadega[2].

Keelevaldkonna kolm olulisemat suunda on[3]:

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Erelt, T., 2002. Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 18
  2. http://www.hm.ee/index.php?044856 (vaadatud 05.11.2012)
  3. http://www.hm.ee/index.php?044856 (vaadatud 05.11.2012)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]