Kasutaja:KendraRand/Alamsaksa laenud eesti keeles
Eesti keeles on palju alamsaksa päritoluga sõnu.[1]
Kategoriseerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti keeles olevate alamsaksa laensõnade hulgas on palju sõnavara seoses nii usu-, haridus- ja linnaelu uuendustega kui ka ühiskonna ja majandusega. Alamsaksa keelest on eesti keelde juurde tulnud ka taimede, loomade, toiduainete, töövahendite, ametite ja tarbeesemete nimetusi. Eesti keelde on lisandunud nii palju alamsaksa laensõnu, et neid esitatakse tavaliselt teemade kaupa. Mõned kategooriad on näiteks[1]:
- kirikusõnavara (näiteks altar, koor, orel, pihtima)
- hoonetega seostuvad sõnad (näiteks kamber, kelder, köök, küün, pööning, ruum, korsten, müür, torn, trepp)
- eluruumi tulnud uuendused (näiteks kapp, lamp, peegel, pink, riiul, tool)
- majapidamisobjektid (näiteks kruus, käärid, nöör, pann, pott, seep)
- avalik elu- ja õiguskord (näiteks kaak 'häbipost', kelm, röövel, valsk, vang)
- ametid (näiteks arst, kokk, köösner, mölder, seemisker)
- tööriistad (näiteks haamer, höövel, peitel, saag, viil)
- nõud ja mõõdud (näiteks aam, lähker, pütt, toop, vaat)
- toiduained (näiteks ingver, kook, moos, pärm, sinep, vorst)
Tulekuaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Alamsaksa laensõnade tulekut eesti keelde saab dateerida, kui vaadata vana kirjakeelt, vana käsikirjakeelt ja arhiivisäilikuid. [1]
Vana kirjakeel[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti kirjakeele kõige vanemad trükised annavad konkreetse ajalise orientiiri. Paljud laenatud sõnad olid eesti keeles olemas hiljemalt 16. või 17. sajandil, sest neid leiab sellel ajal välja tulnud tekstidest, näiteks Wanradti ja Koelli katekismusest (1535), Joachim Rossihniuse kirikukäsiraamatust (1632), Heinrich Stahli (1637), Johannes Gutslaffi (1648) või Heinrich Gösekeni grammatikast (1660). Kuigi Johannes Gutslaff ja Joachim Rossihnius kasutavad tolleaegset Tartu kirjakeelt ning ülejäänud autorid omaaegset Tallinna kirjakeelt, tunduvad tänapäeval nende tekstid üldkirjakeelsed.[1]
1535. aastal pandi kirja näiteks altar, ingel ja sakrament. 1632. aastal esinesid esimest korda kirjakeeles näiteks kaamel, pung, pütt, seep ja teener. 1637. aastal pandi esimest korda kirja kants, kihvt, kipper, kook ja krae. 1648. aastal tulid kirjakeeles kasutusele näiteks kaaluma, kriit, mold, müts ja sinep. 1660. aastal ilmnesid eesti kirjakeeles esimest korda näiteks aam, elevant, ingver, kruvi ja köösner.[1]
Vana käsikirjakeel[muuda | muuda lähteteksti]
Valdav osa varasematest laensõnadest on arvatavasti eesti keelde jõudnud suuliste laenudena ning enamik nendest on ka püsima jäänud. Alamsaksa keelest hakati sõnu eesti keelde laenama sajandeid enne nende kirjapanemist, kuna eesti kirjakeel on suhteliselt uus. Selle tõttu saab vana käsikirjakeele põhjal määrata laenatud sõna esimese kasutuskorra eesti trükisõnas. Enamik vanu kirjutisi pole aga trükikirjas avaldatud. Üha enam tekstolooge ja leksikograafe on hakanud avalikkusele kättesaadavaks tegema arhiivis olnud kirjutisi.[1]
Arhiivisäilikud[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi osa tekste on avaldatud, on enamik arhiivides olevat kirjasõna avalikuks tegemata. Selle tõttu tuleb otsida andmeid avaldamata materjalide kohta arhiividest või uurimustest, kus on arhiiviandmed juba kasutusele võetud.[1]