Karen Horney

Allikas: Vikipeedia

Karen Danielson Horney (16. september 18854. detsember 1952; neiupõlvenimega Danielson) oli saksa päritolu Ameerika psühhoanalüütik.

Horney teooriad seadsid kahtluse alla Sigmund Freudi vaated, eriti teooriad seksuaalsuse, orientatsiooniinstinkti ning selle geneetilise psühholoogia kohta. Kogu Horney teoreetiline struktuur taandub ühele põhilisele printsiibile: igal inimesel on kaasasündinud vajadus arenguks; püüeldakse selle poole, et organismi võimalusi realiseerida. Teda on klassifitseeritud uusfreudistiks.

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karen Horney sündis 1885. aastal Saksamaal Hamburgi lähedal. Tema isa, Berndt Wackels Danielson oli norralane, sügavalt usklik ning teenis leiba laevakaptenina. Ema, Clotilde (keda teatakse kui "Sonni") oli väga veetleva välimusega naine, kes oli oma abikaasast 18 aastat noorem. Horneyl oli vanem vend (Berndt), kellest ta väga hoolis. Samuti oli tal neli vanemat poolõde-venda isa eelmisest abielust. [1]

Haridus ja noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurema osa Horney lapsepõlvest ja noorusajast valdasid teda kahtlused eneseväärikuse osas ning madal enesehinnang oma välimuse suhtes. Kuna ta tundis ennast ebaatraktiivsena, otsustas ta selle kompenseerida suurepäraste teadmiste ja tarkusega.

1904. aastal lahkus Kareni ema tema isa juurest (kuigi nad kunagi ei lahutanud) ning võttis kaasa ka lapsed. Juba 14- aastaselt tahtis Horney saada raviarstiks. 1906. aastal saigi see unistus täidetud: Horney asus Freiburgi Ülikooli meditsiini õppima, olles sellega Saksamaal esimene naine, kes arstiteaduskonda vastu võeti. Horney otsus polnud vanematele aga meelt mööda.[1]

Ülikoolis õppides kohtas ta oma tulevast abikaasat Oskar Horneyt, kellega 1909. aastal kooselu ametlikuks sai. Järgneval aastal sündis nende perre tütar Brigitte, kes oli esimene nende kolmest tütrest. Kareni ema suri aga 1911. aastal. Oma meditsiiniõpingud lõpetas Karen 1915. aastal Berliini Ülikoolis. Järgmised viis aastat pühendas ta psühhoanalüüsi õppimisele. Selle aja jooksul kannatas Horney raske depressiooni all ning oli isegi kord oma abikaasa poolt enesetapukatsest päästetud.[2] 1926. aastal tekkisid Horneyl isiklikest raskustest tingituna ka probleemid abielus, mistõttu ta lahutas aastal 1927.[1]

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920. aastal võttis Horney vastu töökoha Psühhoanalüütilises institutsioonis Berliinis, kus ta oli mitmeid aastaid õppejõuks. Ta kirjutas ja reisis palju. Karl Abraham, Sigmund Freudi korrespondent, pidas Karen Horney`t väga andekaks analüütikuks ning psühhoanalüüsi õpetajaks. 1932. aastal kolis Horney Ameerika Ühendriikidesse, kus asus Chicago Psühhoanalüütilise Instituudi direktoriks. Elades Brooklynis, arendas Horney eelnevaid teadmisi ja teooriaid neuroosi ja isiksuse kohta, mis põhinesid psühhoteriaapia alal töötades saadud kogemustele. Kaks aastat hiljem kolis ta New Yorki, kus hakkas loenguid andma sealses psühhoanalüütilises instituudis.[2]

Järgnevalt avaldas Horney oma esimesed raamatud: "The Neurotic Personality of Our Time" (1937) ja „New ways in Psychoanalysis“ (1939). Need raamatud väljendasid tema nägemust psühhoanalüüsist ning olid hiljem aluseks vastuseisule sellele, mis puudutas Freudi libiido teooriat. [1] 1941. aastaks oli Horney dekaan Ameerika psühhoanalüütilises Instituudis, kus ta töötas kuni surmani. Horney suri 1952. aastal vähki.[2]

Kultuur ja neuroos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Horney järgi determineerib kultuur isiksuse ja selle patoloogia (kõrvalekalde normist). Seda indiviidi, kes käitub enda kultuurinormidele mitte vastavalt, peetakse Horney järgi hälbivaks. Samuti need kultuurid, mis loovad emotsionaalset isoleeritust, pingeid, hirmu, võitlust, ebakindlust ja abitust, on Horney järgi kõige ohtlikumad.[1]

Neuroosi etioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võrreldes teiste psühhoanalüütikutega, käsitles Horney neuroosi teise nurga alt. Nimelt erinevalt Freud’st, ei uskunud Horney, et ärevus on vältimatu osa inimese psüühikast. Vastupidi Horney arvas, et ärevus tekib ebaturvalisuse tundest, mida põhjustab ebapiisav vanemlik hoolitsus (sinna alla kuuluvad vanemate armastus, vajalikkuse tunne, vastastikune respekteerimine). Vastavate tingimuste puudumine põhjustab aga omakorda baasärevust. Sellest tulenevalt leidis ta, et neurootilise käitumise etioloogia on seotud suhetega vanema-lapse vahel. Kui laps saab tunda end armastatu ning aktsepteerituna, tunneb ta end ka turvaliselt ning selliselt on suurem tõenäosus, et tema areng kulgeb normaalselt. Teisalt kui aga laps tunneb end ebaturvaliselt ning käitub seega vaenulikult oma vanemate suhtes, võib vaenulikkus generaliseeruda ning muutuda baasärevuseks. Horney järgi võib ülemäärase baasärevuse tasemega lapsest saada tulevikus neurootiline täiskasvanu.[2]

Neurootilised kalduvused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Horney järgi kasutavad lapsed baasärevusega seotud ebakindluse, abituse ja vaenulikkuse tunnetega toimetulemiseks kindlaid kaitsestrateegiaid. 1942. aastal identifitseeris ta 10 seesugust strateegiat, mida ta nimetas neurootilisteks kalduvusteks (neurotic trends).

Kümme neurootilist kalduvust (K. Horney, 1942)[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kiindumuse ja heakskiidu vajadus – valimatu püüe olla armastatud ja imetletud teiste poolt; väga tundlik kriitika, hüljatuse või ebasõbralikkuse suhtes.
  2. Partneri vajadus, kes haaraks kontrolli – liigne sõltuvus teistest ning kartus saada hüljatud või jääda üksi; ülevoolav armastus, sest armastus suudab lahendada kõik.
  3. Elu korraldamine piiratud reeglite järgi – elustiili eelistamine, milles kõige olulisem on rutiin ja kord; ollakse mittenõudlik, rahul vähesega ning valmis alistuma teiste tahtele.
  4. Võim – võime painutada tahet ning saavutada kontrolli teiste üle; põlgus nõrkuse suhtes.
  5. Teiste ekspluateerimine – kartus saada ärakasutatud või paista teistele rumalana.
  6. Sotsiaalne tunnustamine – soov olla imetletud ja austatud teiste poolt; minapildi kujundamine staatuse järgi.
  7. Isiklik imetlemine – püüe luua endast veatu minapilt; soov saada komplimente ja tunda meelitatuna.
  8. Isiklik saavutus, ambitsioon – püüe olla kõige parem, hoolimata selle tagajärgedest; kartus läbikukkumise ees.
  9. Enesetõhusus ja iseseisvus – igasugune vältimine enda sidumise suhtes kellegagi või millegagi; enese distantseerumine kellestki, millestki.
  10. Perfektsionism – katse olla üdini moraalne ning veatu.

Need kümme neurootilist kalduvust on omakorda jaotatud kolme kategooriasse. Iga kategooria väljendab toimetulekut inimestevahelistes suhetes selliselt, et eesmärgiks oleks turvalisus. Strateegiaid kasutatakse ärevuse vähendamiseks. Horney arvates peegeldab iga strateegia inimese üldist suhtlusviisi teiste inimestega.[2]

Kolm rühma neurootilisi kalduvusi (suhetes)[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Liikumine millegi suunas – suhtlemisviis, mida iseloomustab sõltuvus, abitus, soov olla armastatud ja kaitstud teiste poolt. Seesuguseks inimtüübiks on järeleandlik isiksus, kes astub suhetesse ainult seetõttu, et vältida üksindustunnet, abitust või tõrjutust. Samas võib järeleandlikkus olla maskiks represseeritud agressiivsusele.
  2. Liikumine millelegi vastu – suhtlemisviis, mida iseloomustab domineerivus, vaenulikkus, impulsiivsus. Seesuguseks inimtüübiks on agressiivne isiksus, kes usub, et kõik inimesed on agressiivsed ning et elu on täis võitlusi. Ainsaks viisiks sellele kõigele vastu seista on omada ise võimu ning domineerida teiste üle. Samas Horney märgib, et agressiivne isiksus on võimeline ka viisakalt ja sõbralikult käituma, kuid see on alati tagamõttega – saavutada kontrolli teiste üle.
  3. Liikumine millestki eemale – suhtlemisviis, mida iseloomustab eemaldumine, sõltumatus, asotsiaalsus, perfektsionism. Seesuguseks inimtüübiks on eraklik isiksus, kes ei seo end emotsionaalses mõttes inimestega kergesti. Eraklik isiksus soovib vabadust ning usub, et loobumine tähendab seda, et keegi ei saa haiget teha.[2]

Toimetulek neurootiliste konfliktidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Horney järgi on mitmeid viise, kuidas neurootiliste konfliktidega toime tulla – need kõik on alateadvuses. Esimeseks mehhanismiks on konflikt reaalmina ja idealiseeritud mina vahel, mille tulemuseks on perfektsionism. Neuroos tekib, kui reaalne mina on asendatud idealiseeritud minaga – seda nimetatakse neuroosi tekkimise baasmehhanismiks. Terve isiksus on juhul, kui reaalmina ja idealiseeritud mina langevad kokku. Teiseks on enese distantseerimine teistest, mille tulemusel ei teki ka eeldatavalt konflikte. Kolmandaks on eksternaliseerimine, mille sisuks on ületamatu reaalse ja idealiseeritud mina vastuolu. Selle tulemusena tekib sõltuvus teistest.[1]

Uusfreudism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Horney nõustus Freudiga selles, et lapsepõlves kogetu on olulise tähtsusega, kujundades isiksust ja selle toimimist täiskasvanueas. Kuid nende arvamused olid erinevad selles osas, kuidas isiksus kujuneb. Nimelt ei nõustunud Horney Freud’i väitega, et on olemas universaalsed psühhoseksuaalsed tasemed, mis kujundavad ja mõjutavad isiksuse arengut. Horney arvates on isiksuse kujunemisel määrav roll sotsiaalsel suhtlusel lapse ja vanemate vahel.[2]

Naise psühholoogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Horney ei nõustunud peaaegu ühegi oletusega, mida Freud naiste kohta välja pakkus. Üheks neist oli Freudi peenisekadeduse kontseptsioon, mida Horney pidas ebaloogiliseks ning iganenuks. Horney leppis sellega, et "peenisekadedus" võib esineda vahel neurootiliste naiste puhul, kuid väitis, et "emaka kadedus" ("womb envy") esineb ka samapalju meestel kui "peenisekadedus" naistel. Horney arvas, et mehed on kadedad naiste võime peale sünnitada lapsi. Nimelt naistel on „võim“ kanda ja imetada lapsi, mistõttu peavad mehed enam pingutama, et naistega „ühele tasemele“ jõuda.

Horney tegi ümber ka Freud’i Oidipuse kompleksi. Nimelt väitis Horney, et ühe vanema külge klammerdumine ning seetõttu teise vanema poolne kadedus põhjustab lapse-vanema vahelise suhte kõikumist/ebastabiilsust, mille tulemusena tekib lapsel ärevus.[2]

Horney kirjutas aastatel 1922–1937 14 naise psühholoogiat puudutavat tööd, mis liideti üheks köiteks pealkirjaga "Feminine Psychology". Oma essees "The Problem of Feminine Masochism" kirjeldas Horney kultuuride ja ühiskondade survet naistele, milles nad on sunnitud olema sõltuvad meeste armastusest, prestiižist, tervisest, hoolitsusest ja kaitsest. Horney kohaselt saavutavad naised eluväärtuse vaid läbi oma laste ning suuremate perede. Ta puudutas seda teemat oma essees "The Distrust Between the Sexes", kus võrdles mehe ja naise suhet lapse ja vanema vahelise suhtega.

Horney uskus, et mõlematel – nii meestel kui naistel, on sisemine tung olla geniaalne ja produktiivne. Ent naised on võimelised seda tungi rahuldama loomulikul, sünnipärasel viisil – jäädes rasedaks ja tuues lapsi ilmale. Mehed aga peavad oma tungide rahuldamiseks kasutama väliseid võimalusi – saavutama silmatorkavaid tulemusi tööl või muul alal, mis kompenseeriksid nende loomupärase võimetuse lapsi ilmale tuua.

Horney arendas oma ideid nii kaugele, et ta avaldas ka esimese "eneseabi" raamatu pealkirjaga „Are You Considering Psychoanalysis?“ (1946). See raamat selgitas, et nii mehed kui naised, kes on kergelt neurootilised, saavad iseennast aidata (olla enese "psühhiaatriteks"). Nimelt Horney rõhutas, et eneseteadlikkusel on oluline osa paremaks, tugevamaks ning rikkamaks inimeseks saamisel.

Karen Horney Kliinik[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. mail 1995. aastal rajati New Yorki Karen Horney – nimeline kliinik, mis asutati tema saavutuste auks. Institutsiooni eesmärgiks on uurida ja treenida professionaale meditsiini alal – täpsemalt psühhiaatria valdkonnas. Samuti on see ravikeskuseks.

K. Horney tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Neurosis and Human Growth, Norton, New York, 1950.
  • Are You Considering Psychoanalysis? Norton, 1946.
  • Our Inner Conflicts, Norton, 1945.
  • Self-analysis, Norton, 1942.
  • New Ways in Psychoanalysis, Norton, 1939.
  • The Neurotic Personality of our Time, Norton, 1937.
  • Feminine Psychology (reprints), Norton, 1922–37 1967.
  • The Collected Works of Karen Horney (2 vols.), Norton, 1950.
  • The Adolescent Diaries of Karen Horney, Basic Books, New York, 1980. -The Therapeutic Process: Essays and Lectures, ed. Bernard J. Paris, Yale University Press, New Haven, 1999.
  • The Unknown Karen Horney: Essays on Gender, Culture, and Psychoanalysis, ed. Bernard J. Paris, Yale University Press, New Haven, 2000.
  • Final Lectures, ed. Douglas H. Ingram, Norton, 1991. — 128 p.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Smith, B., Vetter, H. J. (1991). Theories of Personality. Englewood Cliffs (N.J.) : Prentice Hall
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Hjelle, L. A., Ziegler, D. J. (1992). Personality Theories: basic assumptions, research, and applications. New York: McGraw-Hill