Kālidāsa

Allikas: Vikipeedia

Kālidāsa oli India luule- ja draamakirjanik, kes elas ja tegutses arvatavasti 4.–5. sajandil pKr. Ta kirjutas sanskriti keeles. Tema elu kohta on vähe andmeid, enamus teavet on säilinud legendide kujul ega ole kuigi usaldusväärne.

Tema teostes on valdavad eepilised teemad, mille kirjeldamiseks oskab ta suurepäraselt erinevaid kujundeid leida. Teosed on teadlikult kahemõttelised.

Näidendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kālidāsa on tuntud peamiselt oma kolme näidendi järgi. Neist esimene, "Mālavikāgnimitram" räägib kuningas Agnimitra armastusest pagendatud teenijatüdruku Mālavikā vastu, kes osutub tegelikult printsessiks.

Tema teine ja kõige kuulsam näidend "Abhijñānašākuntalam" kõneleb samuti armastusest, seekord kuningas Dushyanta ja alamat päritolu tütarlapse Šakuntalā vahel.

Kolmandas tänapäevani säilinud näidendis "Vikramōrvašīyam" on keskseks ikka armastuse teema, ent siin on rohkem üleloomulikke elemente kui eelmises kahes. Selle armastusloo peategelasteks on kuningas Purūrávas ja tema armastatu, nümf Urvašī.