Mahābhārata

Allikas: Vikipeedia

Mahābhārata on vanaindia eepos, maailmakirjanduse mahukamaid luuleteoseid.

Kuruksetra lahing.

Eepos oosneb kokku umbes 106 000 paarisvärsist, mis jagunevad 18 osaks. Värsivormi, milles eepos on kirja pandud, nimetatakse šlokaks. Tänapäeaval tuntakse eepose teksti XV/XVI sajandi käsikirjade põhjal, tema tegelikku tekkeaega täpselt ei teata. Arvatakse, et "Mahabharata" kujunes ühtseks tervikuks ajavahemikus IV sajandist eKr IV pKr. Vanemates osades sisaldub ainest, mis esineb juba veedades, kuid põhiliselt on eepose ainestik täiesti uudne.

Usuline taustsüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Shantanu näeb Gangese jõe kaldal imekaunist naist.

Täiesti erinev veedadest on ka eepose usuline maailmapilt. Eeposte ajastul sai hinduism selliseks, nagu see on tänapäeval. Veedade usundi jumalad minetasid tähtsuse, peamisteks jumalateks tõusid veedade kõrvaltegelane Višnu ja täiesti tundmatud Šiva ja Brahma. Kujunes käsitlus Višnu taasündidest ehk avataaradest. Olulisemad neist olid Krišna ja Rāma. Eepos kuulub hinduismi kirjavara hulka. Seda ei peeta küll ilmutuseks (šrutiks 'kuulmine') nagu veedasid, aga siiski pühaks pärimuseks (smriti 'mäletamine'). [1]

Eepose süžee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Shantanu lugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muinasajal valitses Hastinapura linnas Kurude suguvõsa, kelle kommete hulka kuulus traditsioon, et kuningaks valitakse kõige väärikam Kuru poegade hulgast. Nii sai kuningas Janamejaya järglaseks Shantanu, kellel jätkus silma kaunite naiste jaoks. Nii valis ta oma esimeseks abikaasaks jumalanna Ganga, kuid abielulepingu juurde käis tingimus, et Shantanu ei tohi iial oma naisele küsimusi esitada. Armunud Shantanu oli kõigega nõus. Siis aga hakkas Ganga oma vastsündinud poegi Gangesesse uputama. Shantanu vaikis ja kannatas, kuni kuninganna Ganga läks uputama oma kaheksandana sündinud poega. Siis julges mees lõpuks kuningannalt aru pärida. Ganga lahkus, võttes siiski kaasa poja, kes pidi enne isa juurde naasmist rishide käest õpetust saama. Pikki aastaid ootas Shantanu oma poja naasmist. Kui Ganga poja lõpuks tagasi tõi, oli see kasvanud kauniks ja targaks noormeheks, kes võitis kõiki lahinguväljal, teenides endale nime Bhishma (suur sõdalane) ning oli igatpidi väärikas täitma oma ülesannet Kuru troonipärijana Hastinapura linnas.

Shantanu ja kalamehe tütar. Kunstnik Ravi Varma. 1890.

Kuid juhtus nii, et Shantanu armus uuesti, seekord kalamehe tütresse Satyvatisse, kel juba oli üks poeg, nimelt oli üks kuulus saddhult eostanud Satyavati, kuna teadis, et tütarlaps mängib tulevastes sündmustes olulist rolli. Seda poega Vyāsat peetaksegi Mahābhārata autoriks, aga ta on samas ka eepose oluline võtmetegelane. Satyavati isa ei lubanud oma tütart Shantanule, kuna Hastinapura linnal oli juba troonipärija - Bhishma, kuid Satyavati isa nõudis, et just tema tütre järglastest peavad saama tulevased troonipärijad. Shantanu kannatas vaikides, kuid üllas Bhisma läks ise isale Satyavatit paluma ning lõpuks lubas tütarlapse isale, et ei abiellu kunagi ning ei saa kunagi järglasi. Satyavati sünnitas Shantanule kaks poega Chitrāngada ja Vichitravirya, kes surid noorelt järeltulijateta. Ka Shantanu ise suri kurbusest, et ta oli teinud oma armastusega Bhismale ränka ülekohut. Satyavati palus Bhishmat, et eostaks Vichitravirya lesed Ambika ja Ambalika, kuid pidades oma lubadust eluaeg järglastest loobuda, keeldus Bhishma Satyavati palvet täitmast ning läks kutsuma tark Vyasat. Vyasa, kellel polnud õigust oma ema Satyavati palvest loobuda, eostas lesed, kuid tema hirmuäratav väljanägemine sundis Ambika silmi sulgema, seetõttu sündis tal pime poeg Dhritaraštra, Ambalika läks hirmust kahvatuks ning tema poeg Pandu oli lapsena tihti haige, Satyavati soovis kindluse mõtte ka kolmandat järeltulijat, kuid nii Ambika kui Ambalika keeldusid targa juurde minemast ja saatsid sinna teenijanna, kes sai terve ja toreda poja, kellest hiljem sai tark poliitik Vidur. Satyavati määras kuningaks Pandu, sest kuigi Dhritaraštra oli esmasündinu, oli ta pime, seega kuningaks sobimatu. Kuid Pandu tappis kogemata metsas saddhu Kindama ja tema naise ning loobus troonist ja läks metsa erakuks. Talle järgnesid tema naised Kunti ja Madri. Nooruses oli Kunti saanud targalt Durvasalt mantra, mille abil sai ta õiglusjumalalt Dharmalt poja Judhisthira, tuulejumalalt Vajult poja Bhima ja jumalapojalt Indralt poja Aryuna. Madri sai sama mantra abil kaksikud Nakula ja Sahadeva, sest tapetud saddhu Kindama needuse järgi pidi Pandu surema siis, kui embab oma naisi. Pandu suri pärast vahekorda oma naise Madriga, kes järgnes oma mehe matusetuleriidale. Kunti jäi viit Pandu poega ehk Pandavat üles kasvatama. Kui Pandu loobus troonist, sai kuningaks Dhritaraštra, kelle pimedus ei valitsenud mitte ainult silmades, vaid ka meeles, sest ainus, millest ta hoolis, oli kuningakroon. Dhritaraštra abiellus Gandhara printsessi Gandhariga, kes sidus kinni oma silmad, et oma mehe saatust jagada. See aga tegi vihaseks Shakuni, tema venna, kes vandus kätte maksta kogu Kuru klanni meestele. Dhritaraštra ja Gandhari esimene poeg ja troonipärija oli Duryodhana.

Krishna lugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Krishna vabastab oma vanemad vangikongist.

Mathura kuningal olid poeg Kansa ja tütar Devaki. Poeg Kansa oli verehimuline ning keda kartsid kõik kuningriigi alamad. Ühel päeval otsustas Kansa kuningaks saada ning lasi isa pimedasse vangikongi visata. Kansa otsustas naita oma õe Devaki ja sõbra Vasudeva, kuid ettekuulutus ennustas, et Vasudeva ja Devaki kaheksas poeg tapab Kansa. Kansa viskas abielupaari vangikongi ja tappis kuus nende vastsündinud poega. Kuid seitsmenda poja võttis Devakilt enda kanda Vasudeva esimene naine Rohini. Kaheksanda poja sündimisel avanesid kongi väravad ja Vasudeva ahelad ning ta võttis imiku ja viis selle üle Yamuna jõe oma sõbrale Nandale kasvatada. Krishna kasvas kauni ja üleannetu poisina ümbritsetuna ema Yasodha ja isa Nanda armastusega. Juba lapsena sooritas ta mitmeid vägitegusid, tappes deemoneid ning lõpuks tõstis ta üles mäe. Kuuldes seda, kutsus Krishna Mathurasse. Krishna ja tema Rohini poolt kasvatatud vend, Balram, läksid Mathurasse, võitsid Kansa ning vabastasid vana kuninga ning oma isa ja ema.


Mahābhārata osa on "Bhagavadgītā", kuulus poeem, mida peetakse eepose olulisimaks osaks ning mis seetõttu on sageli välja antud ka eraldiseisva teosena.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. H.Udam. "Muistne kirjandus." (India kirjandus.) Tallinn. Koolibri. 1997.