Isiku kahtlustatavana kinnipidamine

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Isiku kahtlustatavana kinnipidamine (inglise keeles to take into custody, to hold in custody) on kriminaalmenetluse toiming, millega isikult võetakse kuni 48 tunniks vabadus. Kahtlustatavana kinnipidamise õiguslik alus tuleneb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 217.[1] Säte on vajalik, et luua õiguslik alus kuriteos kahtlustatava isiku kinnipidamiseks ja et viia läbi algseid menetlustoiminguid.

Säte annab võimaluse kahtlustatav kinni pidada enne tema vahistamist. Samuti on see motivaatoriks menetluses osalejatele, kes peavad piiratud aja tõttu kiirelt ja efektiivselt töötama.[2] Isiku kahtlustatavana kinnipidamisest tuleb eristada isiku väärteomenetluse korras kinnipidamisest[3] ja korrakaitseseaduse alusel kinnipidamisest[4], mille mõlema puhul on samuti õigus võtta isikult vabadus kuni 48 tunniks.

Isiku kahtlustatavana kinnipidamise juures üldiselt kaitsjat ei viibi.[5]

Advokaati võib tema kutsetegevusega seotud tegevuste tõttu kahtlustatavana kinni pidada ainult prokuratuuri taotlusel ja kohtuniku loal.[6]

Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe, riigikohtuniku, kohtuniku ja õiguskantsleri kahtlustatavana kinnipidamisel kehtib erikord, mis on sätestatud KrMS §-s 377.[7]

Kahtlustavana kinnipidamise alused[muuda | muuda lähteteksti]

Isikut võib kahtlustatavana kinni pidada erinevatel alustel, kuid ainult siis, kui see on vältimatult vajalik.[8] Paragrahv 217 teises lõikes on sätestatud imperatiivsed alused kahtlustatava isiku kinnipidamiseks. Teine lõige on loodud eelkõige isiku kinnipidamiseks vahetult pärast kuriteo toimepanekut. Need on olukorrad, kus on lootus tabada kahtlustatav kas otse sündmuskohalt või kohe pärast kuritöö toimepanemist alustatud otsingut. Lühikene aeg kahtlustatava kinnipidamiseks sunnib menetlejaid kiiresti tegutsema, et koguda tõendeid, kuni neid pole veel rikutud.[2]

Selle alusel peetakse isik kahtlustatavana kinni, kui:

  • ta on kätte saadud kuriteo toimepanemiselt või kohe pärast seda;
  • kuritegu pealt näinud isik või kannatanu osutab temale kui kuriteo sooritajale;
  • kuriteojäljed viitavad temale kui kuriteo sooritanud isikule.[1]

Fakultatiivsetel alustel põhineva paragrahv 3 järgi on kinnipidamine vajalik eelkõige selleks, et võimaldada hilisem vahistamine. See ei tähenda ilmtingimata, et kinnipidamisele järgneb vahistamise taotlemine. Vahistamisalus võib hiljem ära langeda, kuna kinnipidamisega saab ära hoida olukordi, mil kahtlustatav rikub tõendeid. See tähendab, et isiku kinnipidamine on õigustatud, kui kahtlustatavat on vaja enda varjamise või tõendite mõjutamise vältimiseks ootamatult menetlustoimingule allutada.[2]

Muude andmete põhjal, mis viitavad mõnele kuriteole, võib isiku kahtlustatavana kinni pidada, kui:

  • ta üritab põgeneda;
  • ei ole välja selgitatud tema isikut;
  • ta võib jätkata kuritegude toimepanemist;
  • ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoida või seda mõnel muul viisil pidurdada.[1]

Igameheõigus kahtlustatava kinnipidamisel[muuda | muuda lähteteksti]

Igaüks võib kuriteo toimepanemisel või kohe pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku viia kahtlustatavana kinnipidamiseks politseisse.[1]Tegu on niinimetatud igameheõigusega. Karistusseadustiku paragrahv 27 mõttes on see õigusvastasust välistav asjaolu, sest üldjuhul annavad riigi tegevust reguleerivad kriminaalmenetluse sätted igaühele õiguse kuriteos kahtlustatavalt vabadus võtta ja ta politseisse viia. Kuigi säte lubab võtta kahtlustatava vabaduse ja kasutada tema vastu jõudu, peab see toimuma proportsionaalsuse põhimõtetel. Kahtlustatava kallal ei tohi kasutada vägivalda ega teda enne politseile üle andmist põhjendamatult kaua kinni pidada. Säte räägib isiku kinnipidamisest vahetult pärast kuriteo toimepanemist või selle ajal, sest hilisemate kahtluste korral tuleb pöörduda juba riigi poole. Nii välditakse omavoli ja omakohut.[2]

Toimingud kahtlustatavana kinnipidamisel[muuda | muuda lähteteksti]

Isiku kahtlustatavana kinnipidamisel on isikut kinnipidaval ametnikul kohustus viivitamatult teavitada isikut temale arusaadavas keeles ja viisil tema õigustest ja kohustustest, kinnipidamise põhjusest ning võimaldada isikul teavitada kinnipidamisest enda soovitud isikut.[9] Uurimisasutusel on kohustus teavitada isiku kahtlustatavana kinnipidamisest viivitamatult prokuratuuri, mis annab prokuratuurile võimaluse kontrollida kinnipidamise seaduslikkust.[10] Siin kontekstis ei ole termini viivitamatult ajalist määratletust kokku lepitud, seda tuleks käsitleda kui esimesel võimalusel.[11]

Kui isik peetakse kahtlustatavana kinni, riivatakse sellega tema õigusi. Seetõttu tuleb sellises olukorras täita protokoll.[2]

Protokolli tuleb kanda:

1) kinnipidamise alus;

2) kinnipidamise kuupäev ja kellaaeg;

3) kuriteo asjaolud, mille sooritamises isikut kahtlustatakse ning kuriteo kvalifikatsioon;

4) kahtlustatavale tema õiguste ja kohustuste selgitamine;

5) kinnipidamise käigus isikult ära võetud objektide nimetused ja tunnused;

6) kinnipeetud isiku riietuse ja tervisekahjustuste kirjeldus;

7) kinnipeetud isiku tehtud avaldused ja taotlused;

8) kinnipeetud isik vabastamise korral tema vabastamise alus, kuupäev ja kellaaeg.[12]

Kahtlustatava ülekuulamise aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kellegi kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise korral tuleb tähtaega arvutama hakata alates tema kinnipidamise hetkest.[13] Kinnipidamisaeg hakkab jooksma alates faktilisest kinnipidamisest (näiteks kahtlustatava politseile üleandmise hetkest), mitte kinnipidamisprotokolli vormistamisest.[2] Kahtlustatav tuleb kriminaalmenetluse seadustiku § 75 sätestatud korra alusel viivitamata üle kuulata. Selle hulka tuleb aga arvestada möödapääsmatut aega ülekuulamise ettevalmistuseks. Arvestada tuleb ka kahtlustatava enda seisundiga (näiteks peab kahtlustatav ülekuulamise hetkel olema kaine). Samuti tuleks öösel kinnipidamise korral arvestada, et kinnipeetu võib ülekuulamiseks olla liiga väsinud.[14]

Isiku õigused kahtlustatavana kinnipidamisel[muuda | muuda lähteteksti]

Isiku õigused ja kohustused kahtlustatavana kinnipidamisel on sätestatud KrMS §-s 34. Neist olulisimad:

  • õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest (KrMS § 34 lg 1 p 1)
  • õigus kaitsja abile (KrMS § 34 lg 1 p 3)
  • õigus osaleda vahistamistaotluse arutamisel kohtus (KrMS § 34 lg 1 p 6)
  • õigus esitada taotlusi ja kaebusi (KrMS § 34 lg 1 p 8)
  • kohustus osaleda menetlustoimingus ning alluda uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele (KrMS § 34 lg 2 p 2)

Isikul on õigus teavitada uurimisasutuse menetleja kaudu üht isikut oma kinnipidamisest. Kui teavitamine võiks kahjustada kriminaalmenetlust, võib prokuratuuri loal isiku sellest õigusest ilma jätta.[15]

Isikul on õigus kinnipidamise ajal inimväärikust austavale kohtlemisele.[16] Täpsem regulatsioon on sätestatud vangistusseaduses.

Kahtlustataval tuleb 48 tunni möödumisel alates kinnipidamisest minna lasta. Kui kohtueelses menetluses selgub, et kinnipeetava kahtlustuse alus on ära langenud, tuleb ta kohe vabastada. Kahtlustatavana kinnipidamise alus tähendab isiku edasise kinnipidamise vajadust (näiteks kui on tehtud kõik vajalikud toimingud ja puuduvad vahistamise alused). Isik tuleb vabastada kohe, kui temale arvatud kahtlused on ära langenud.[14] Kui isikut on tarvis kinni pidada kauem kui 48 tundi, peab uurimisasutus taotlema kohtult isiku vahistamist.[17]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Kriminaalmenetluse seadustik § 217. – RT I, 31.05.2018, 22.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Kergandberg, E., Pikamäe, P. (2012). Kriminaalmenetluse seadustik. Komm vlj. Tallinn: Juura. Lk 531.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ Väärteomenetluse seadustik § 44. – RT I, 30.12.2017, 22.
  4. ↑ Korrakaitseseadus § 46. – RT I, 29.06.2018, 68.
  5. ↑ O. Kask (2017) § 21/9
  6. ↑ KrMS § 217 lg 5. – RT I, 31.05.2018, 22.
  7. ↑ KrMS § 377. – RT I, 31.05.2018, 22.
  8. ↑ O. Kask (2017) § 21/2
  9. ↑ KorS § 46 lg 2. – RT I, 29.06.2018, 68.
  10. ↑ E. Kergandberg, P. Pikamäe (2012) § 218/2
  11. ↑ O. Kask (2017) § 21/8
  12. ↑ Kriminaalmenetluse seadustik § 218 – RT I, 19.03.2019, 33.
  13. ↑ Kriminaalmenetluse seadustik § 171 – RT I, 19.03.2019, 33.
  14. ↑ 14,0 14,1 Kergandberg, E., Pikamäe, P (2012). Kriminaalmenetluse seadustik. Komm vlj. Tallinn: Juura. Lk 532.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  15. ↑ KrMS § 217 lg 10. – RT I, 31.05.2018, 22.
  16. ↑ Vangistusseadus § 41. – RT I, 09.03.2018, 19.
  17. ↑ KrMS § 217 lg 8. – RT I, 31.05.2018, 22.

Kasutatud allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Korrakaitseseadus. – RT I, 29.06.2018, 68.
  • Kriminaalmenetluse seadustik. – RT I, 31.05.2018, 22.
  • Väärteomenetluse seadustik. – RT I, 30.12.2017, 22.
  • Vangistusseadus1. – RT I, 09.03.2018, 19.
  • O. Kask (koost). Eesti Vabariigi põhiseadus. Komm vlj. 4., täiend. vlj. – Tallinn: Juura 2017.
  • E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Komm vlj. – Tallinn: Juura 2012.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Isiku_kahtlustatavana_kinnipidamine&oldid=6043821"