Imiku toitmine

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Imiku toitmine. Esimesel eluaastal on lapse kasvamine ja arenemine kiirem kui ülejäänud lapseea perioodidel. Kasvamise põhilised mõjutajad on imiku toit ja saadud toiduenergia kogus. Imikul kulub kasvamiseks ligi 30% saadud toiduenergiast, üle aastastel lastel juba oluliselt vähem – ligikaudu 5% toiduenergiast. Sellest tulenevalt on imiku sobilik toitumine eriti oluline. [1][2]

Imikule parim toit on rinnapiim. Rinnapiim on liigispetsiifiline ja sisaldab imikule vajalikke toitaineid õiges koguses, on kergesti seeditav ja sisaldab ka valke, näiteks immuunglobuliine ja laktoglobuliini, mis kaitsevad seedetrakti ja ülemiste hingamisteede infektsioonide eest. Rinnapiimaga toitmisel on nakkushaiguste, 2. tüüpi diabeedi ja ülekaalu risk väiksem. Rinnapiima saavatel imikutel on võrreldes piimasegu saavate imikutega harvem seedeinfektsioone, kõhulahtisust. Rinnapiimaga toitmine soodustab ema ja lapse vahelise sideme teket. [1][3][4]

Rinnapiimaga toitmist soovitatakse alustada esimese sünnijärgse tunni jooksul, sest imemine on piima tekke oluline soodustaja. [5]

Füsioloogiline kaalulangus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sündi kohastub ema tootma rinnapiima. Esimesed 2 nädalat pärast sünnitust toodetakse nn ternespiima, milles sisaldub valdavalt vadakuvalk ja vähe rasva. Samuti ei teki rinnapiima kohe pärast sünnitust piisavas koguses.

Seetõttu on esimestel elupäevadel normaalne imiku kaalulangus. Kaob 5–8% kehakaalust. Silmas tuleb aga pidada seda, et imik peab olema tagasi sünnikaalus hiljemalt 10. elupäevaks. Suurem kui 10% kaalulangus on aga patoloogiline.[6]

Üldiselt vajavad vastsündinud toitmist 2–3 tunni järel. Kaaluiive on esimesel kolmel elukuul oodatavalt 25–30 g päevas. [7] Imik saab piisavalt toitu kui imiku kaaluiive on esimesel poolel eluaastal 600–800 g kuus, 7–12 kuu vanustel 400–600 g kuus. Kaaluiibe jälgimiseks kaalutakse imikuid kord kuus. [8]

Rinnapiima koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Esimestel sünnitusjärgsetel päevadel tekib ternespiim ehk kolostrum. Ternespiima energiasisaldus on väiksem kui täispiimal, kuid kaitsekehi on rohkem. [9][1]

Rinnapiim koosneb peamiselt veest. Vastavalt oma soovile rinda imev laps ei vaja seetõttu lisajootmist. Emapiimas on võrreldes teiste imetajate piimaga vähem valke. Lehmapiima valgusisaldus on näiteks kolm korda suurem ja kui imikut toita lehmapiimaga, võib see koormata imiku neere. Rinnapiimas on rohkelt vadakuvalke, mida imik omastab hästi ja millel on nakkustevastane toime. Lehmapiimas on suurem osa kaseiinil, mis on raskesti seeditav valk. [1][8][3]

Ainus, mida imik rinnapiimale lisaks vajab, on D-vitamiin, sest D-vitamiini on rinnapiimas vähe. Seetõttu antakse rinnapiimatoidul olevale imikule D-vitamiini 400–600 toimeühikut päevas alates esimese elunädala lõpust. Ka K-vitamiini on rinnapiimas vähe ja seetõttu saavad vastsündinud K-vitamiini süsti. [8][10][11]

Emapiim katab lapse vee-, valgu-, rasva-, süsivesikute, mineraalainete ja mikroelementide vajaduse kuni lapse kuuekuuseks saamiseni. Rinnapiimaga toitmise vastunäidustustel või rinnapiima puudusel toidetakse imikut piimaseguga. [8][9]

Lehmapiim või kitsepiim ei sobi imiku toiduks, kuna on liiga suure valgusisaldusega. Lehmapiima suure kaltsiumisisalduse tõttu seotakse piimas olev raud ja pikka aega ainult lehmapiima sööval imikul võib tekkida rauavaegus. [1]

Rinnaga toitmise komplikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Söödav täpne kogus pole teada . Seetõttu on näidustatud pidev lapse kaalumine ning näidu kõrvutamine vastava kasvukõveraga, et vältida toidu defitsiidist tingitud arengu mahajäämust. [12]
  • Rinnapiimatekkeline ikterus – kergekujuline iselimiteeruv mittekonjugeeritud hüperbilirubineemia. On füsioloogiline ning ei nõua rinnapiimaga toitmisest loobumist. Üldjuhul ohutu. [12]
  • Toitainete/vitamiinide puudus – Üle 6 kuu vanuse lapse toitmine ainult rinnapiimaga jätab lapse toitainete puudusesse. [12][7] Rinnapiim ei taga enam adekvaatset energiat, vitamiine ning rauda. Näidustatud on lisatoitude andmine üle 6kuustele imikutele. Vastsündinutel ema rinnapiimast vähese K-vitamiini tõttu oht vastsündinute hemorraagilisele haigusele. Preventatsiooniks manustatakse sünnijärgselt K-vitamiini. Puudu jääb ka ainult rinnatoidul oleval imikul D-vitamiinist. Alates 2. elunädalast on näidustatud 400 RÜ päevas D-vitamiini lisamanustamine. [7]
  • Kahjulike ainete ülekandumine – nikotiin, alkohol, kofeiin, ravimid ja ravimite antimetaboliidid. Imetava ema puhul tuleb alati arvestada ravimi võimaliku kahjuliku toimega imikule. [7]

Rinnaga toitmise vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Infektsioonide ülekanne – viiruslik hepatiit, HIV, CMV. Oluline risk lapsele nakkuse edasikandumiseks. HIV on näidustus rinnapiimast loobumiseks ja üleminekuks toitesegudele. [7][4]
  • Galaktoseemia diagnoos välistab rinnapiimatoidu ning imikut tuleb toita laktoosivaba piimaseguga. [7]

Piimasegudega või doonorpiimaga toitmine[muuda | muuda lähteteksti]

Emapiim katab lapse toitainete vajaduse kuni kuuenda elukuuni. WHO soovitab rinnaga toita 6 esimest elukuud. Üldiselt pole piimasegude kasutamine rinnaga toitmise ajal vajalik, kui lapse kaaluiive püsib normaalses kasvukõveras.[13][6]Piimaseguga või doonorpiimaga toitmise näidustuseks on rinnapiima vähesus või mõni eelpool loetletud vastunäidustustest, mis seab imiku tervise läbi selle ohtu.

Doonorpiima vajadus tekib eelkõige enneaegsetel, mil ema organism ei suuda tagada adekvaatset piima tootmist. Doonorpiim peab olema pastöriseeritud ning läbinud vastava kontrolli võimaliku kontaminatsiooni osas. Olemas on piimapangad, kus teostatakse kontroll ohutu toitmise tagamiseks. [7]

Puhas lehmapiim pole sobilik toit imikule. Lehmapiim sisaldab liialt valku ja elektrolüüte ning ebapiisavas koguses vitamiine ja rauda. [12] Piimasegud mimikeerivad võimalikult täpselt rinnapiima koostist. Samuti lisatakse neile defitsiitseid mikrotoitaineid nagu D-vitamiin ja raud. [4] Rinnapiimast suurema valgusisaldusega piimasegus on leitud seos lapseea rasvumisega. [4]

Lisatoit[muuda | muuda lähteteksti]

Alates kuuendast elukuust suureneb imiku füüsiline aktiivsus oluliselt. Selleks ajaks väheneb ka emalt saadud raua tagavara, seega imik vajab head rauaallikat. Rinnapiim üksi ei kata sel perioodil enam imiku toitaine- ja energiavajadust ning imik vajab lisatoitu. [1]

Lisatoit on kõik muu toit ja jook, mida antakse imiku rinnapiimale või piimasegule lisaks. Kõige varem võib imikule vajadusel lisatoitu pakkuda neljakuuselt, kuid lisatoiduga harjutamist peaks kindlasti alustama lapse kuuendal elukuul. Sellest vanusest on imik valmis lisatoitu sööma. Lisatoitu antakse lusikast ja tassist, mitte lutipudelist. Kuna uus toit võib tekitada vaevusi või allergilist reaktsiooni, on soovitatav uut toitu anda esialgu ennelõunasel ajal. [5][8][1][13]

Imikule pakutakse vaid üht uut lisatoitu korraga. Esimene lisatoit võiks olla ühest komponendist juurviljapüree, puder või lihapüree. Pastöriseerimata piimatooteid ja küpsetamata lihatooteid vältida potentsiaalsete infektsiooniallikatena. Soovitatakse vältida ka mett alla 1 aasta vanustel lastel, kuna esineb risk infantiilse botulismi tekkeks.[12] Alustada tuleks ühe teelusikatäiega 1–3 päeva vältel kogust järk-järgult suurendades. Arvestama peab, et paljudel imikutel kulub uue toiduga harjumiseks 10–12 toidukorda, seetõttu võib uuele toidule lisada rinnapiima – lapsele juba tuttavat maitset. Üks uus toit korraga aitab tuvastada võimalikku talumatust toiduaine suhtes. Lisatoidule ei lisata soola, suhkrut, pipart, vürtse ega maitseaineid. [8][13][7]

Euroopa Lastegastroenteroloogia, Hepatoloogia ja Toitmise Ühingu soovituste järgi võib gluteeniga putrude andmist alustada mistahes ajal vanusevahemikus 4–12 kuud. Esimese eluaasta lõpuni ei soovitata gluteeniga putru anda suures koguses. Esimeseks pudruks soovitatakse kasutada riisi, kuna allergilist reaktsiooni riisile on harva. [1]

Kuuekuuselt hakkavad ammenduma imiku raua tagavarad, mis tähendab, et imik peab hakkama iga päev liha sööma. Puuviljapüreed hakatakse pakkuma, kui imik on harjunud sööma köögiviljapüreed ja putru. Lisatoidu andmise viivitamisega üle 6-kuustel lastel seostatakse raua ja tsingi defitsiidi ning tahkest toidust keeldumisega, kuna on tekkinud harjumus toitu saada vaid imemise teel. [1][7]

Last võiks hakata õpetama tassist jooma kaheksa-üheksakuuselt. [8]

Suure valgusisaldusega toit koormab neeru ja seetõttu soovitatakse valgurikast toitu alles esimese eluaasta lõpul. Hapendatud piimatooteid (jogurt, keefir), kohupiima ning juustu pakutakse alates 10.-11. elukuust. Imikule antava kohupiima ja juustu kogus on umbes 50 g päevas. Piimatoodetest sobib alustada maitsestamata jogurtiga, kuhu lisatakse puuvilja- või marjapüreed.[2]

Tavatoiduga hakatakse imikut harjutama 11. elukuust ja lehmapiima võib hakata lapsele joogiks pakkuma alles teisel eluaastal. Pudru keetmiseks võib piima lisada juba teisel elupoolaastal ja juhul, kui imikul pole olnud allergiailminguid. [8]

Maailma Terviseorganisatsioon soovitab jätkata rinnapiimaga toitmist koos eakohase lisatoiduga lapse kaheaastaseks saamiseni või kauemgi, kui see on võimalik ja vanemad seda soovivad. [5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Fewtrell M, Bronsky J, Campoy C, Domellöf M, Embleton N, et al. Complementary Feeding: A Position Paper by the European Society for Paediatric Gastroenterology, Hepatology, and Nutrition (ESPGHAN) Committee on Nutrition. J Pediatr Gastroenterol Nutr. 2017; 64 (1): 119–132. doi: 10.1097/MPG.0000000000001454
  2. ↑ 2,0 2,1 Uibo, O., Grünberg, H., Raukas, R., Voor, T. (2012). "Imiku toit ja toitumine" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 15.08.2016. Vaadatud 20.12.2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 Martin, C. R., Ling, P.-R., Blackburn, G. L. (2016). Review of Infant Feeding: Key Features of Breast Milk and Infant Formula. Nutrients, 8(5), 279. https://doi.org/10.3390/nu8050279.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Harding JE, Cormack BE, Alexander T, Alsweiler JM, Bloomfield FH. Advances in nutrition of the newborn infant. The Lancet. 2017;389(10079):1660-8.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 "Infant and young child feeding". 2018. Vaadatud 8.12.2018.
  6. ↑ 6,0 6,1 Rautava S. Neonatal weight loss and exclusive breastfeeding. Acta Paediatrica. 2015;104(10):965-6.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 DiMaggio DM, Cox A, Porto AF. Updates in Infant Nutrition. Pediatrics in Review. 2017;38(10):449-62.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 8,7 Uibo, O., Grünberg, H., Kallas, E. ja Talvik, T (2016). Lastehaiguste propedeutika algtõed. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ 9,0 9,1 Ormisson, A., Varendi, H. (2015). Neonatoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ Tervise Arengu Instituut. (2015). "Eesti toitumis-ja liikumissoovitused 2015" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1.07.2019. Vaadatud 10.12.2018.
  11. ↑ "Facts about Vitamin K Deficiency Bleeding". 2017. Vaadatud 10.12.2018.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 Lissauer T, Clayden G. Illustrated Textbook of Paediatrics Fifth Edition: Elsevier; 2017.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Vail B, Prentice P, Dunger DB, Hughes IA, Acerini CL, Ong KK. Age at Weaning and Infant Growth: Primary Analysis and Systematic Review. The Journal of Pediatrics. 2015;167(2):317-24.e1.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Imiku_toitmine&oldid=6645128"