Ianfud ehk lohutusnaised

Ianfud (慰安婦) on naised (jaapanlased, korelased, indoneeslased, hollandlased, filipiinlased jne), kes olid sunnitud tegelema prostitutsiooniga, Jaapani Keiserliku armee heaks, vahetult enne teist maailmasõda, sõja ajal ja ka pärast sõja lõppemist.

Kes on ianfud ja kuidas nad loodi?

Esimesed lohutusjaamad hakkasid tekkima 1931. aasta paiku Hiinas, kus teadaolevate sõjadokumentide kaudu võib arvata, et nendeks avajateks olid eraagendid, kes avasid bordelle ohvitseridele ja Mandžuurias asuvatele sõduritele. 1932. aastal Shanghai intsidenti ajal hakkasid lohutusjaamad edasi laienema, mis olid mõeldud Jaapani keiserlikule mereväele. 1937. aastal alanud Hiina-Jaapani sõda tõi endaga kaasa lohutusjaamade kiire leviku ja tuhandete sõdurite teenimise. Yasuji Okamura, olevat olnud see mees, kes edendas Jaapani armees lohutusjaamade rajamist.

Kuigi lohutusjaamad hakkasid levima 30.ndate alguses võeti ianfude süsteem kasutusele poliitikas alates 1937. aasta lõpust. Sel ajal toimus ka Nanjingi veresaun, kus rüüstati ja vägistati, mis andis omakorda suure tõuke lohutusjaamade juurde tekkimisele, mille tulemusena hakati suurtes hulkades naisi mobiliseerima. Just sõjalised ja poliitilised juhid olid need, kes lasid korraldada naiste ärakasutamise süsteemi, selline olukord mõjus aasia naiste eludele väga laastavalt.

Kuna kuulujutud hakkasid siiski levima, et naisi kasutatakse sunniviisiliselt ära, anti 1938. aastal siseministeeriumi politeseibüroo poolt käsk, et Põhja- ja Kesk-Hiinasse lubatakse ainult üle 21-aastaseid naisi, seda võib võtta ka kui meetodit tsiviilisikute suhtes ebaseadusliku naiste kaubanduse vältimist. Suuremate skandaalide vältimiseks väideti ka rahvale, et tegelikult ei ole nende lohutusjaamade taga üldsegi sõjaministeerium.

Peale selle, et Jaapani Keiserlik armee 1930. ndate alguses lohutusjaamad Hiina lõid, hakkas see süsteem laiahaardeliselt levima üle kogu Aasia-Vaikse ookeani pärast Pearl Harbori rünnakut 1941. aastal, mil anti käsk mobiliseerida 20 000 naist. Sellest sai inimkonnas üks suurimaid, keerukamaid ja brutaalsemaid naiste kaubitsemise süsteeme kogu ajaloos.

Milleks ianfud sõjas väidetavalt kasulikud olid?

Üheks põhjuseks miks lohutusjaamad ja lohutusnaiste süsteem vastu võeti oli see, et meestel oleks sõja ajal meelelahutust, see pidavat lisaks tagama lahingus parema õhkkonna ja leevendama halbu emotsioone. Peale selle leiti, et lohutusjaamad peaksid ära hoidma tsiviilisikute vägistamised, suguhaiguste levikud ning tagama meeste moraali ja distsipliini.

See miks Jaapani väed aasia naisi ära kasutasid oli ettekääne vältida vägistamisjuhtumeid, mis pandi toime tsiviilisikute suhtes, siiski ei saa öelda, et see oles märkimisväärselt neid tegusid tagasi hoidnud. Teiseks põhjuseks lohutustüdrukute süsteemi loomisel oli sugulisel teel levivate haiguste vähendamine. Kuna sõdurid ei soovinud käia ka kontrollis, et vältida suguhaigusi, hakkasid nad suurel määral linnades rüüstama ja leidma salajasi ravimeid, seega ei leevendanud loodud kontrollmeetmed meeste käitumist. Lisaks anti suguhaiguste leviku ennetamiseks sõduritele kondoome, õpetati neid ka kasutama, lisaks ka profülaktiliste kemikaalide kasutamist. Kuna need vähesed naised, kes algselt toodi, ei suutnud siiski kõiki mehi rahuldada, jäid suguhaigused levima.

Esines ka vastuolulisi põhjuseid, miks lohutusjaamad loodi, mehed teevad seda sellepärast, et neil on psühholoogiliselt raske, tahavad korraks domineerida ja näha vaenlast endale allumas. Muidugi soovisid nad tunda ka naudingut, sest nad ei pruukinud enam järgmine päev eluski olla. Arvestades seda, et 1945. aasta lõpuks väideti olevat 10 000 prostituuti, kuid neid võis olla kuni 150 000, oli tekkinud sõduritel valearusaam naistest, arvates et naised ongi mõeldud pakkuma meestele, kes riskivad oma eludega ja kaitsevad riiki, meelelahutust. See on ka üks põhjuseid, mis takistas ajaloos ianfude probleemi lahendamist, sest selline ideoloogia levis sõja ajal nagu kulutuli.

Ianfude eluolu ja tingimused

Lohutusnaistest ei ole tahetud eriti rääkida, mehed rääkisid lugusid jutustades ikka, et olid olnud viisakad ja distsiplineeritud mehed, kuid ei sõnakestki ianfudest (lohutusnaistest). On teada, et just sõjaväe poolt olid välja antud või ehitatud hooned, kus lohutusjaamad asusid, ka kõik jaotused ja haiguste kontrollid olid hallatud sõjavägede poolt.

Pealt näha jätab lohutusnaiste nimi sellise mulje nagu nad oleksid läinud sellist teed vabatahtlikult, paraku käidi naisi valede ja pettustega röövimas, muidugi hakati neid ka ostma, teades, et paljud pered on võlgades ja öeldes neile, et sellega saavad nad oma võlad kustutatud. Paljud naised valisid selle tee ka vaesuse, rassismi ja töökoha puuduse tõttu, lisaks hakati müüma ka oma tütreid, lootes nii võlgadest vabaneda. Välja on toodud ka naiste keskmine vanus, milleks oli 17,6 ja noorim neist kõigest kümne aastane, tihti juhtus, et naised olidki alaealised, puutumata ja võis juhtuda, et isegi kõrgemast klassist, kuid üldjuhul ei lasknud pered sellel juhtuda. Ianfudeks soositi naisi, kes üldjuhul ei olnud jaapanlased, sest just jaapanlannade kohutus oli pakkuda terveid ja tugevaid järglasi.

Kuna sõdurite hulk oli suur ja läbikäik tihe võis üks naine ühel päeval võõrustada kuni neljakümment sõdurit ja väidetavalt olevat naistel 10 puhkepäeva kuus, kuid nii see paraku ei olnud, sest naised pidid tihti töötama haigetena või isegi siis, kui neil oli alanud menstruatsioon.

Kui naistel sattus olema menstruatsioon kasutasid nad puuvillavatti, mis saadi kirurgilt. Nad pidid teenindama sõdureid ka oma päevade ajal. Naised tegid väikesed puuvillavati pallid ja sisestama need sügavale oma emakasse, et veri ei lekiks välja. Kui neil ei olnud piisavalt puuvilla, pidid lõikama riidest väikesed ribad ja need kasutamiseks üles keerama.

Naised pidid töötama ebaloomulikes tingimustes, neile anti määrus ennast iga seksuaalvahekorra vahel pesta, aga sellise koormuse all ei olnud kellelgi aega seda järgida, lisaks tekitas äärmuslik seksuaalne väärkohtlemine märkimisväärset füüsilist valu ja terviseprobleeme paljudele naistele. Mehed hakkasid vältima ametlikku määrust, kus neile anti korralduseks kasutama hakata kondoome, kondoomide nimeks sai "Assault No. 1", lisaks kondoomide nappusele kasutati neid mitu korda, neid vahepeal pestes ja desinfitseerides. Veel üheks meetmeks, kuidas suguhaigusi ära hoida hakati kasutama tugevaid aineid, milleks võis osutuda näiteks salvarsan, mida manustati süstimise teel, sellel ainel oli ka väga palju tugevaid kõrvalmõjusid. Kui naine osutus rasedaks, mis võis noorte naiste puhul tihti juhtuda, viidi läbi abort, mille tagajärel tunti külmatunnet, kehad paisusid ja veritseti, pärast mitmendat kuretaaži muutusid naised viljatuks. Kui naine pidi mingil juhul rasedust hoidma ei hoitud ka tema suhtes vägivallatsemist, hiljem hakkasid arstlikud visiidid tihenema, et vältida igasugu komplikatsioone.

Ühe naise sõnutsi, 1945. aastal tagasi Koreasse minnes, tuli vanaduses pärast sõda läbi viima operatsiooni, mille käigus ta kaotas oma emaka. Oli ka juhtumeid, kus naised ei saanud aru, et nad on jäänud rasedaks, paraku juhtus ka palju nurisünnitusi.

Naiste töö nägi ette, et nad peavad meestelt saama pileti, mis hiljem anti juhatajale, see pidi võimaldama naistel teenuste registreerimist, tegelikult naised mingit tasu siiski ei saanud, kuid väidetavalt pidi see olema 30 jeeni. Omanik andis naistele riideid, kosmeetika, peegli, öeldes, et need kulutused lähevad palgast maha. Elukohad, kus mehi teeniti varieerusid välimuselt, suuremates linnades olid toad luksuslikumad kui väiksemates linnades, kuid kõigis olid olemas matid või mingit sorti voodi, kummut ja väike tualettlaud. Ruumid oli väikesed ja eraldatud õhukeste vineerseinte, kardinatega või koguni ei olnudki midagi ruume vahel eraldamas.

Tavaline tööpäev nägi ette, et mehed väärkohtlesid naisi päevas mitmeid tunde, tundes suurt surmahirmu. Tagajärgedeks olid veritsused, tunti kohutavat valu, oldi paistes ning ei suudetud ennast pesta, vaid nuteti ennast magama, kui jõutigi pesema kasutati kuuma vett ja rätitükki valu leevendamiseks kompressina.

Arvati, et naiste seas võib esineda spioone, seega hakati piirama naiste kontakte väljaspool lohutusjaamu, neil ei lubatud üksi territooriumilt lahkuda. Värske õhu saamiseks pidid naised hankima endale loa. Paljude naiste elu lõppes paraku enesetapuga, kuna ei suudetud seda koormat enam enda õlul kanda, võis juhtuda ka nii, et sõdur sundis naist koos temaga enesetappu tegema ja seda suurest depressioonist.

Millist näilist vastupanu osutati naiste kaitseks?

USA okupatsiooni väed tõid teadupoolest Jaapanisse igasugu poliitilisi, hariduslikke, sotsiaalseid vaateid, kuid muutusi lohutusnaiste kohta ei paistnud kuskilt tulevat, seega kukkusid kõik katsed kaitsta naisi läbi ja vähendada suguhaiguste levikut. USA väed mitte ainult ei takistanud, vaid ka varustasid vägedele profülaktilisi vahendeid, 1945. aasta lõpuks muutus ka nende suhtumine, sest kui USA väed hakkasid Jaapani naisi nägema kui vaenlasi, ei hoidnud ka nemad vägivallatsemist tagasi, ei olnud ka kinnitavaid dokumente, kus saaks infot naiste tolleaegsest ülekuulamisest.

Peale sõja lõppu hakati looma uut süsteemi, kus prooviti üles leida kõik endised prostituudid, veendes neid, et see on teiste Jaapani naiste ja tüdrukute kaitseks, lihtsamalt öeldes üritati kontrollida ja piirata okupatsioonivägede kurje plaane vaenlaste suhtes. See viis omakorda seksitööstuse kiire levikuni, millel olid samuti karmid tagajärjed, näiteks suguhaiguste epideemia. Selline teguviis ja oletus, et see kaitseb naisi tagas riigis olukorra, kus ka mehed, kes arvasid end teisi kaitsvat tegid naistele suure karuteene, naised said taaskord objektideks.

Mehi karistati üldiselt vägistamise eest väga vähe, isegi kui tehti selle jaoks seadusi või prooviti asja näiliselt kontrolli all hoida jõudis nende tegude eest vangi vähesed. Asi võis olla selles, et mitte keegi ei näinud vägistamises ka suuremat kuritegu, lisaks ei soovitud Jaapani impeeriumit häbistada.

Pärast sõda mõisteti kindral Matsui süüdi Tokyo sõjakuritegude tribunali poolt. Teda süüdistati Nanjingi veresauna eest vastutamises. Võib öelda, et ta oli vastutav ka lohutusnaiste operatsioonide eest, kui Kesk-Hiina armee komandör, kes andis korralduse selliste rajatiste loomiseks.

Mis sai edasi hilisemas elus?

Üleüldiselt on säilinud ja oli dokumenteeritud kogu lohutusmajade ja bordellide kohta käiv, kuid vähe oli tõendeid naiste mobiliseerimiste ja sunniga kaasa võtmiste kohta. Üles kutsuti väga palju naisi oma kogemusi jagama, näiteks 1945. aastast hakkasid tekkima raportid kuritegudest, mida naiste vastu sooritati, tihti siiski ei usutudki naiste jutte ja paljud mehed jäid vahi alla võtmata.

Paljud naised ütlesid ka ära kodumaale naasmisest, sest häbi, millega arvati end sel juhul pere ja sõprade ees silmitsi seisvat oli liiga suur. Naistel oli ka kartus saada tembeldatud prostituudiks ja neil oli raske tunnistada, mis neile oldi tehtud. 1991. aastal, hakkasid naised taaskord enda lugudega välja tulema, valitsuselt nõuti vabandust ja reparatsioone. Nii hakkas Jaapan ja ka muu maailm vaikselt mõistama, mida naistega sõja ajal tehti.

Ei saa väita, et Jaapanlased ei oleks sõjaaja lohutustüdrukte kohta midagi teadnud, isegi kui kõik sõdurid sellest teadlikud ei olnud, olid siiski need ülekaalus, kes teadsid. Üldiselt teavad nende kohta rohkem need, kes on huvitatud Jaapani-Korea suhetest üldiselt ja et just naised said selles sõjas rohkelt kannatada ning neid peeti kõigest ajaloo osaks. Siiski ei ole soovitud seda teemat eriti arutada, hiljem hakati rohkem tähelepanu pöörama Jaapani-Korea suhetele ajaloos ja ka vabanduse saamisel oli suur rõhk.

Leidus ka neid julgeid, kes tahtsid oma nime all 1991. aastal hagis välja astuda, nõudes, et Jaapan võtaks vastu otsuse. Selline käitumine tõi kaas šoki ning riigis hakkas kiiresti tekkima naiste poolseid liikumisi. 10. jaanuaril 1992. aastal teatas Yoshiaki Yoshimi, Chuo Ülikooli professor, dokumentide olemasolust, mis tõestasid Jaapani sõjaväe seotust. Paljastused tekitasid sensatsiooni ja Jaapani valitsus alustas ulatuslikku uurimist.

Viimaks ühendasid 1990. aastal 37 naisteorganisatsiooni oma jõud Lõuna-Koreas, avaldades Jaapani valitsuse esindajale deklaratsiooni, milles oli kuus nõudmist: tunnistada, et lohutusnaised võeti jõuga kaasa; esitada avalik vabandus; viia läbi uurimine, et välja selgitada, mis tegelikult juhtus, ja avalikustada leiud; püstitada mälestusmärk ohvritele; maksta kompensatsiooni ohvritele või nende ellujäänud pärijatele; ja luua haridusprogramme, et tõsta teadlikkust probleemi ajaloolisest taustast. 1994. aastal avaldas tolleaegne Jaapani peaminister avalduse, väljendades oma näilist kahetsust ja vabandusi ja väitis, et tuleb leida sobilik viis asja lahendamiseks.

Kuidas kajastati lohutustüdrukute teemat meedias?

Lohutusnaiste teemat on nii Lõuna-Koreas kui ka Jaapani meedias väga mitmekülgselt kajastatud. Lõuna-Koreas on antud välja mitmeid ajalehe väljaandeid, milles süüdistatakse Jaapani valitsust, proovides päevavalgele tuua Jaapani Keiserliku armee füüsilist ja vaimset väärkohtlemist naiste suhtes, omakorda proovides sellega saavutada Jaapani tegude vastutusele võtu.

Lõpuks väljendab ennast Lõuna-Korea suhteliselt kibedalt tehtu osas, Jaapan seevastu räägib palju konfliktidest, mis olid Jaapani ja Lõuna-Korea valitsuse vahel just lohutusnaiste küsimuste osas. Selline käitumine on toonud kaasa palju arusaamatusi ja konflikte kahe riigi vahel. Lõunakorealased olid viidud sellise piirini, kus enam ei tahetud Jaapani tooteid osta või nendega suhteid hoida. Oli ka neid jaapanlasi, kes süüdistasid siiski kodumaad juhtunus.