Hendrik Otloot
Hendrik Otloot (2. jaanuar 1906 Holstre vald, Viljandimaa – 31. jaanuar 1965 Tallinn) oli Eesti arhitekt, pedagoog ja ehitusteadlane.[1]
Sisukord |
Elulugu [muuda]
Hendrik Otloot oli möldri poeg.[1]
Lõpetas 1924 Viljandi Poeglaste Gümnaasiumi, 1931 Tallinna Tehnikumi, 1932–33 täiendas end stipendiaadina Helsingi Tehnikaülikoolis, tehnikakandidaat (1959, TPI), väitekiri käsitles hoonete soojuspidavust. Töötas 1934–44 Eesti Raudtee Valitsuse ehitusametis, oli 1945–47 Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonna ehitusmaterjalide kateedri vanemõpetaja, aastast 1947 arhitektuuri ja arhitektuuriliste konstruktsioonide kateedri dotsent, aastast 1951 TPI direktori asetäitja. Õpetas inseneriehitiste arhitektuuri, ehitustehnika ajalugu, tööstushoonete projekteerimist ja arhitektuurimälestiste mõõdistamist. Koostas õppevahendeid.[1]
Teadustöö [muuda]
Uuris peamiselt hoonete ruumilist kujundamist, juhendas 1948–60 TPI ÜTÜ liikmete teadusuuringuid. Projekteeris jaamahooneid (Kilingi-Nõmme, Kivimäe, Kiviõli, Lihula jt), samuti Tallinn-Kopli ja Tartu kaubajaamad, tööstushoonetest Tallinnas Estonia Eksporttapamajad (1934–35) ja Tartus Lõuna-Eesti Eksporttapamajade hoonestu (1934–35). Eesti Arhitektide Ühingu (1935–44) ja ENSV Arhitektide Liidu (1945–65) liige.[1]
Teoseid [muuda]
- Arhitektuuri ja ehitustehnika alused (kaasautor A. Veski). Tallinn, 1952
- Arhitektuuri kursus. 3. osa. Tööstushoonete ruumiline kujundamine. Tallinn, 1961
Viited [muuda]
Kirjandus [muuda]
- Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996, 363
- Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tallinn, 1986, 165, 227, 232, 241, 242, 415, 497
- Ehitusinsenerid TPI-st. Tallinn, 1986, 217
- Eesti arhitektuur (1965) 1 (nekroloog)
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale. Selleks annab loa Wikimedia Eesti ning Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse kokkulepe.
