Helilaine

Allikas: Vikipeedia
Helilaine kujud: sinusoid, nelinurk, kolmnurk ja saehammas

Helilaine on aines levivad mehaanilised (aineosakeste paiknemise ning sellega seotult rõhu või sisepingete) võnkumised. Inimkõrvaga kuuldavaks helilaineks on võnkumised, mille sagedus asub vahemikus 16 Hz kuni umbes 20 000 Hz. Sellise sagedusega võnkumisi nimetatakse akustilisteks võnkumisteks. Madalama sagedusega võnkumisi nimetatakse infrahelideks, kõrgema sagedusega võnkumisi ultrahelideks.

Heliallikaks võib olla iga nähtus, mis tekitab keskkonnas levivaid rõhu või mehaanilise pinge muutusi. Heli levib lainetena, kus on elastne keskkond. Vaakumis helilained ei levi, sest puudub elastne keskkond, mis võnkumist edasi kannaks. Heli poolt tekitatavat rõhkude vahet nimetatakse helirõhuks ja heli poolt ajaühikus läbi laine levimise suunaga risti oleva pinnaühiku kantavat energiat helienergia tiheduseks ehk (füüsikaliseks) helitugevuseks (helivaljus). Kuulmisaistingu tekitab õhus või vees leviva elastsuslaine poolt kuulmekilele avaldatav rõhk. Kuuldepiirkonda piirab madalate energiate poolt kõrva tundlikkus (kuuldelävi) ja kõrgete poolt valulävi, millest suurema rõhu toimel tekib valuaisting.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]