Heliintensiivsus

Allikas: Vikipeedia

Heliintensiivsus ehk helitugevus on füüsikas energiahulk, mida kannab helilaine ajaühiku jooksul läbi ühikpinna, mis on risti laine levimissuunaga.

Heliintensiivsuse tähis on I.

Heliintensiivsuse mõõtühik on J/(s*m2). Füüsikas tuntud Umov-Pointingi seaduse põhjal arvutatakse heliintensiivsus kui helirõhu ja võnkekiiruse korrutise keskväärtus.


Heliallika amplituud ehk heli intensiivsus sõltub temasse salvestatud energiast, see on löögi, tõmbe, hõõrdumise või puhumise tugevusest. Suurema amplituudiga helivõnked avaldavad ka kuulmiselunditele suuremat survet. Kuid kõrv tajub heli survet logaritmilise kõvera järgi (detsibellides). Alles siis, kui helivõnke energiat suurendatakse umbes 10 korda, tajume me kaks korda valjemat häält.

Mõõtühik on W/m2

Kuna SI mõõteühikute süsteemis mõõdetakse energiat džaulides (J), pinnaühikuks ruutmeeter (m2) ajaühik sekund, on heli intensiivsuse ühikuks

džauli / ruutmeeter * sekund ehk vatti / ruutmeetrile (W/m2)

Heliintensiivsuste, -rõhkude või -võimsuste võrdlev mõõtühik, mis väljendab nende suhet (vahemikku ehk intervalli) on bell (B) või detsibell (dB). 1B = 10dB, 1dB = 0,1B Bell vastab sellisele võimsuste suhtele, mille kümnendlogaritm on 1. Näiteks intensiivsuse muutumine 10, 100, 1000 korda = 1,2,3 B = 10, 20, 30 dB.


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eiskop-Sillart 1988: Ilmar Eiskop ja Aleksander Sillart. "Akustika ja helitehnika". Tallinn "Valgus". 16
  • Habela, Jerzy 1972: "Muusika sõnastik", Kirjastus "Eesti Raamat". 43