Helene Liidemaa
Helene Liidemaa (kuni 1935 Helene Liedemann, 19. veebruar/3. märts 1899 Hrenovoje, Voroneži kubermang – 21. august 1996 Tartu) oli eesti meteoroloog ja geofüüsik.
Ta sündis loomaarsti peres. Õpinguid alustas ta Tomskis ning jätkas Tartu Puškini-nimelises gümnaasiumis, mille lõpetas 1917. aastal kuldmedaliga. Aastatel 1920–1926 õppis ta Tartu ülikoolis matemaatikat. 1929. aastal kaitses ta magistritöö "Päikesepaiste kestusest ja pilvisusest Eestis". Sellega sai temast Eesti esimene geofüüsika magister. 1946. aastal atesteeriti Liidemaa ümber füüsika-matemaatikakandidaadiks.[1] Baltisaksa Naisüliõpilaste Seltsi liige.[viide?]
Liidemaa töötas aastatel 1919–1927 Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatooriumis vaatlejana, 1927–1940 teadusametnikuna, 1941–1944 oli teadur. Aastatel 1940–1941 ja 1944–1947 oli ta ülikooli geofüüsikakateedri assistent ja vanemõpetaja, 1947–1954 Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi (hiljem FAI) vanemteadur ning füüsika ja geofüüsika sektori juhataja, 1954–1967 uuesti ülikoolis füüsikakateedri dotsent. Ülikoolis töötas Liidemaa kuni 1971. aastani.[1]
Ta on koostanud uurimusi soojusbilansi, öökülmade ja Eesti kliima alal. Ülikoolis õpetas meteoroloogiat, klimatoloogiat, hüdroloogiat, osales õpiku "Üld- ja agrometeoroloogia" kirjutamisel (ilmus 1964).[1]
Publikatsioonid[2][muuda | muuda lähteteksti]
- Soojuse ringvool lumikattes. Trt, 1946
- Aluspinna soojusbilansi iseärasustest Tartu ümbruse andmeil. // EGS-i aastaraamat 1960/1961 (1962)
- Tuule profiilist maalähedases õhukihis Tartu ümbruses teostatud vaatluste põhjal. // TÜ Toimetised 144 (1963)
- Üld- ja agrometeoroloogia (kaasautor). Tln, 1964
- Öise inversiooni arenemisest maalähedases õhukihis Tartu ümbruses teostatud vaatluste andmeil. // TÜ Toimetised 227 (1969)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.