Huulhäälik

Allikas: Vikipeedia

Huulhäälik ehk bilabiaal on konsonant, mis moodustatakse üla- ja alahuule abil. Näiteks: /m/ ja /p/.

Rahvusvahelises foneetilises tähestikus IPA on järgmised huulhäälikud:

IPA Kirjeldus Näide
Keel Ortograafia IPA
Xsampa-m.png bilabiaalne nasaal inglise man [mæn]
Xsampa-p.png helitu bilabiaalne sulghäälik inglise spin [spɪn]
Xsampa-b.png heliline bilabiaalne sulghäälik inglise bed [bɛd]
Xsampa-pslash.png helitu bilabiaalne frikatiiv jaapani 富士山 (fujisan) [ɸuʑisaɴ]
Xsampa-B2.png heliline bilabiaalne frikatiiv eve ɛʋɛ [ɛ̀βɛ̀]
IPA-voiced bilabial approximant.png bilabiaalne aproksimant hispaania lobo [loβ̞o]
Xsampa-Bslash.png bilabiaalne tremulant niasi simbi [siʙi]
IPA bilabial ejective.svg bilabiaalne ejektiiv adõgee пӀэ [a]
Xsampa-Oslash.png bilabiaalne imihäälik nuu ʘoe [ʘoe]

Umbes 0,7% maailma keeltes ei ole ühtegi huulhäälikut, nende hulgas on tlingiti keel, dene keel, onaida keel, vitšita keel.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Maddieson, Ian. 2008. Absence of Common Consonants. In: Haspelmath, Martin & Dryer, Matthew S. & Gil, David & Comrie, Bernard (eds.) The World Atlas of Language Structures Online. Munich: Max Planck Digital Library, chapter 18. Available online at http://wals.info/feature/18. Accessed on 2008-09-15.