Graafi semioos
Graafi semioos kujutab endast graafi lokaalsete invariantide kindlaksmääramise, süstematiseerimise ja tõlgendamise protsessi. Lokaalne invariant on märk, mis ütleb midagi graafi kohta. Nende märkide süsteem – graafi semiootiline mudel – kirjeldab ja tuvastab graafi struktuuri ja sümmeetria omadusi. Seda moodust on kasutatud juba 20. sajandi lõpus.
Semiootika ja matemaatika on valdkonnad mille baasil lahendatakse mitmesuguseid probleeme, kuid oma vahenditelt ja tulemustelt on nad väga erinevad [1]. Osa matemaatikat on välja töötatud semioosi matemaatilise kirjeldamise eesmärgil (nagu mittelineaarsete süsteemide analüüs, John von Neumanni isepaljundavate automaatide tagasiside mudelid, Lotfi Zadeh’i hägusad hulgad, Hermann Hakeni sünergeetika, René Thom’i katastroofide teooria jt). Semiootika sees on olnud mõningaid katseid arendada matemaatilise semiootika alamvälja arvutisemiootika ja algebralise semiootika nime all [2].
Graafi semioosi puhul on tegu graafide, kui paljuaspektiliste objektide "semioosimisega" ("semiotiseerimisega")[3].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kalevi Kull (2012). Semiosis Includes Incompatibility: On the Relationhip between Semiotics and Mathematics. – In: M. Bockarova, M. Danesi, R. Nunez (eds), 330-339. Semiotic and Cognitive Science Essays on the Nature of Mathematics. Fields, Lincom Europa
- ↑ Joseph Goguen (1999). An Introduction of Algebraic Semiotics, with Application to User Interface Design – In: C. Nehaniv (ed), 242-291. Computation for Methafor, Analogy and Agents. Springer
- ↑ John-Tagore Tevet (1990). Interpretation on some Graph Theoretic Problems. Estonian Acad. Sci.